Üks repliik eutanaasiast

09veebr10

Hakkasin mõtlema, et äkki on see, kuidas netiküsitlustes eutanaasia pooldajate arv ületab selle vastaste oma, tegelikult umbusaldusavaldus meie meditsiinisüsteemile. Olen minagi mitmes vestluses ja foorumis viimastel päevadel eutanaasiat kaitsnud ning üks tugevamaid vastuargumente anti elfikeldris: “Palliatiivse hoolduse monitooringud on tuvastanud selge tendentsi – inimesed loobuvad ENAMASTI surratahtmisest, kui nende eest kenasti hoolt kanda!”

Aga … häda ongi selles, et MA EI USALDA meie meditsiini, vähemalt selle valu ära võtvat osa, sest olen näinud kolme inimese lahkumist vähiga väga lähedalt.  Ma ei tea üldse kas ükski neist oleks eutanaasiat valinud, sest selle otsuse oleks saanud langetada vaid nemad ise, aga nad lahkusid suurtes valudes. Seega kui ma lähtun üksikisiku seisukohalt, kes võib sattuda väljakannatamatutesse valudesse ning võib selles olukorras neile valudele mitte leevendust leida, on mingi väljapääsu idee täiesti asjakohane. Teoorias on olemas vahendid, mis tõesti kõik valud ära võtavad, praktikas on need aga kas liiga kallid või pole arstile mingil muul põhjusel kasulik neid kasutada (näiteks kardab haige surma põhjustada).

Ei, ma arvan, et kui ma oleks kindel, et väärikas ja valudeta lahkumine on võimalik igale inimesele, ma ehk ei pooldaks üldse eutanaasiat. Aga andke andeks, ma ei usu iial, et meie riigis selline meditsiinisüsteem võimalik oleks.

Seega, seni kuni eutanaasia keelatud ja meditsiinisüsteem selline nagu ta meil siin on, jääb kõige kindlamaks vahendiks väljakannatamatute valude vastu püstol ühe kuuliga rauas ning andku jumal, et õigel hetkel oleks veel jõudu päästikule vajutada.

Filed under: Uncategorized   |  10 Comments

Ühiskonna inimesed ja üksikisiku inimesed

08veebr10

Ma olen nii siin blogis kui üldse nii netis liikudes kui ka reaalis suheldes pannud tähele, et on inimesi, kes otsekui näeks kõike ühiskonna võtmes. Nii näiteks mingist psüühikaprobleemist rääkides tuleb tema vestlusesse ja hakkab rääkima, kuidas oleks kasulikum ühiskonnale. Või siis kui ma nüüd vaatan endasse, siis on mul ka nagu kaks tasandit: ma võin neidsamu inimesi grupina kiruda ja tunda ometi, et nad on üksikisikutena kõik armastamisväärsed. Ja nii võivad aeg-ajalt mu enda ühiskonna toimimisele suunatud mõtteavaldused olla üsna teravad ja äärmuslikud.

Ma ei tea, kas te olete selle teema üle mõtelnud, aga mulle tundub, et väga raske on säilitada kaht fookust võrdselt.  Ehk siis on raske olla üldiselt ühiskonnakeskselt mõtlev inimene, kes näeks seejuures ka üksikisiku vajadusi ning teisalt ka üksikisikule rõhuv inimene, kes suudaks näha ühiskonna vajadusi. Näiteks ma ise olen kindlasti üksikisikule rõhuv inimene ja mõisted “ühiskond”, “rahvus”, “kogudus”, “seltskond” jne tekitavad minus hirmu ning ma tajun neid pigem ähvardavate ja kohutavatena, ehkki ajuti ju avaldan ka mina arvamusi ühiskonna parema toimimise kohta. Aga alati seda tehes, on mul tegelikult silme ees üksikisik.

Samas, mulle tundub, et on ka neid, kel ühiskonnakeskne mõtlemine on nii valdav, et tihti üksikisik seal sees kipub ära kaduma. Neile oleks otsekui oluline “kuidas peab olema” ja “kuidas üldine paremini toimib”. Tihti opereerivad sellised inimesed ohtralt sotsioloogia ja statistikaga ning äärmusjuhtudel olen kogenud isegi seda, kuidas statistilistesse mudelitesse mitte ära mahtuvaid inimesi süüdistatakse valetamises või üritatakse neid lihtsalt “haigeteks” nimetada.

Ma siinkohal ei taha kindlasti ütelda, et üks on vale ja teine õige, ilmselt ongi oluline, et oleks mõlemat laadi mõtlemist, sest need kaks erinevat fookust täiendavad teineteist. Üldistele ühiskonna toimimismudelitele keskenduv inimene võib ajuti unustada ära, et selles ideaalses masinavärgis elavad ka inimesed ja vastupidi, üksikisikule keskenduv inimene võib jälle oma vaatenurgas kaotada arusaamad sellest, et inimesed peavad elama ka inimkoosluses, sest keskendudes iga üksiku omadustele ja kiiksudele kaob tihti silmist see, kuidas need teistega harmoniseeruvad.

Aga mind huvitav antud teemas tegelikult see, kuhu teie, selle blogi lugejad end liigitate ja millised on teie kogemused, kas ajuti olete tundnud ka teravat kokkupõrget vastandtüübida?

PS! Et juba ette tõrjuda repliike stiilis “on kaht tüüpi inimesi – need kes liigitavad ja need kes ei liigita” lisan, et loomulikult on inimesed tegelikult kõik segu neist kahest fookusest. Siiki olen ma märganud nii neid, kes minu üksikisiku psüühika teemade peale tulevad kohe ühiskonnast rääkima ning tajunud ka seda, et ma ise olen tihti ühiskonnateemalistesse vaidlustesse sekkunud nö. “kuidas iga üksik seal tunneb” fookusest lähtuvalt. Seega mulle tundub, et suurel osal kui mitte enamikul inimestest on siiki mingi eelistatum fookus.

Filed under: Mõtisklused   |  32 Comments

Modà – Riesci Ad Innamorarmi

06veebr10

Lugu, mille ma täna avastasin ja mis on nüüdseks juba oma 5-6 korda mänginud.

Filed under: Uncategorized   |  Leave a Comment

Kõrgest stiilist

06veebr10

Kui ma siin eelmises sissekandes suhtusin kriitikaga inimestesse, kelle kirjanduseelistuseks on nende endi sõnade kohaselt: ““Kõige meelsamini loen ikka ilusast ja õilsast armastusest, olgu need naistekad, klassikute teosed või psühholoogiaraamatud. Kirgastavad ja aitavad näha helgemat poolt selles sageli tülgastavalt k…s maailmas.”, siis ei tähenda see hoopis seda, et ma kõrget stiili eitaks või propageeriks pornot ja tahaks et inimesed elaksid kuidagi räpasemalt. Pigem on mu mõte see, et meie meel annab hinnangu “puhas” “räpane” ja me ei saa neid asju näha absoluutsetena. Näiteks minu enda kõrge-madal hinnanguskaala on seotud puhtalt mateeria-vaim skaalaga, aga see skaala ei ole kohandatav kui inimene näeb asju kas siis materialistlikult või siis neid kaht mitte sedavõrd vastanditena nägevana, kui mina seda olen oma vaadetes õppinud nägema.

Aga kui rääkida minu ideaalolemisviisist, siis ongi see selline eri diapasoonide vikerkaar, milles inimene valdab kogu gammat täiuslikult, suutes täiuslikult püherdada sitas, elada vahepealsel tasandil argist ja rutiinset hallust ning suuta tõusta ka vaimukõrguste kõrgeimate tippudeni. Mul on kergem seda väljendada muusikat näiteks tuues: kujutlege inimest, kes suudab siiralt kaasa joriseda “Eriti roppe laule”, kuulata Meie Meest, trance’i, newage, gregoriaani koraali … /siin tulevad nüüd kõik muud muusikastiilid ükskõik kui vulgaarsed või rafineeritud/ ja lõpetada oma gamma kusagil ülielitaarses esoteerses muusikas, mida on võimelised nautima vaid ülivähesed.  See tähendab olema võimeline häälestuma igale meeleolule ja mitte midagi ära heitma. Kui ma analüüsin, mis mind viimasel ajal reageerima paneb, siis kõige tugevamini just teiste tekstides helisev “sobimatuks kuulutamise” või “äratõukamise” impulss.  Ja ometi, ma annan nüüd ise endale ka aru, on ka see, et ma nii reageerin, on tegelikult “äratõukamine” või teistepoolse reageeringu sobimatuks kuulutamine. Kusjuures ma võin sama ärritunud olla nii selle peale kui keegi üleolevalt pornot või Meie Meest kritiseerib kui vastupidi, kui öeldakse et kõrgkultuuri ei peaks rahastama või Prokofjevi muusika on mõttetu kakofoonia. Ehk siis ma ei reageeri mitte niivõrd eelistustele, sest seda miks miski kellelegi meeldib on alati hea kuulata, kui millegi äraheitmisele või sobimatuks kuulutamisele – on blogijaid, keda ma ei saa üldse lugeda, sest nad ongi valinud blogi viisiks kuidas maailma ja olemist kritiseerida. Kui aga analüüsida, mis mind ennast ajendab inimesi kritiseerima, siis tihti on see just miski, milles nemad mitteaktsepteerimist väljendavad.  Siit saaks muidugi kohe teha järelduse, et ma ka ise tahan mitte vähem kui 100%list aktsepteerimist (ja samas olen piisavalt tark ja ütlen, et see pole reaalelus võimalik).

Aga mitte sellest ei taht ma kirjutada, vaid hoopis sellest, mida ma ise loen siis kui taha lugeda midagi võimalikult kõrget ja ideaalset. Esimene, mis pähe torkab on kohe Dante – nii “Jumalik komöödia” kui eriti “Uus elu”. Kahjuks on Dantega see häda, et itaalia keelt ma ei oska ja eesti keelde on teda tõlgitud ülivähe, mistõttu loen teda kas vene või saksa keeles. Inglise keeles mitte, sest inglise keel on minu jaoks kuidagi teist tüüpi – ehk liiga lühike ja terav ning mitte nii lopsakas ja poeetiline kui vene või saksa keel. Muuseas “La Vita Nuova” on minu jaoks tekst, mis isegi itaalia keelt mõistmata, lihtsalt kõvasti ette loetuna on tohutult ilus, näiteks kasvõi järgmine lõik:

O voi che per la via d’Amor passate,
attendete e guardate
s’elli è dolore alcun, quanto ‘l mio, grave;
e prego sol ch’audir mi sofferiate,
e poi imaginate
s’io son d’ogni tormento ostale e chiave.
Amor, non già per mia poca bontate,
ma per sua nobiltate,
mi pose in vita sì dolce e soave,
ch’io mi sentia dir dietro spesse fiate:
« Deo, per qual dignitate
così leggiadro questi lo core have? »

Teine suur kirg on mul olnud kõikvõimalike tragöödiate vastu, see žanr on tänaseks praktiliselt kadunud, sest mitte iga traagilise lõpuga lugu ei ole tragöödia. Aga alates antiiktragöödiatest, läbides Shakespeare ja jõudes klassitsismini Racine, Corneille, Alfieri jne. Kahjuks on lugejat läbi rütmilis-poeetilise stiili katarsiseni viivaid tragöödiaid maailmakirjanduses üsna vähe, pealegi, et see žanr pole tänases päevas just kõige populaarsem, on osa teoseid ehk veel avastamata arhiiviriiulitel.

Huvitav on veel, et kui rääkida romantismist, siis minu jaoks on romantism eelkõige seotud saksa kirjandusega. Loomulikult kõrgub kõigi teiste romantikute kohal tähena Novalis, kirjanik kelle elu, välimus, biograafia ja vaatedki vastavad ehk kõige enam minu meheideaalile. Aga tema “Hymnen and die Nacht” ja eriti “Heinrich von Ofterdingen” on mulle saanud romantilise kirjanduse ehedamaiteks näideteks. Ka Novalise filosoofilised vaated oma idealismis on mulle väga meeltmööda. Neid on võimalik veidi lugeda järgmises “Sirbi” artiklis.  Kui juba tsitaatide toomiseks läks, siis panen siia ühe lõigu ka tema teosest “Hymnen an die Nacht” – ka selle stiil on ääretult nauditav:

Muß immer der Morgen wiederkommen? Endet nie des Irdischen Gewalt? Unselige Geschäftigkeit verzehrt den himmlischen Anflug der Nacht. Wird nie der Liebe geheimes Opfer ewig brennen? Zugemessen ward dem Lichte seine Zeit; aber zeitlos und raumlos ist der Nacht Herrschaft. – Ewig ist die Dauer des Schlafs. Heiliger Schlaf – beglücke zu selten nicht der Nacht Geweihte in diesem irdischen Tagewerk. Nur die Toren verkennen dich und wissen von keinem Schlafe, als dem Schatten, den du in jener Dämmerung der wahrhaften Nacht mitleidig auf uns wirfst. Sie fühlen dich nicht in der goldnen Flut der Trauben – in des Mandelbaums Wunderöl und dem braunen Safte des Mohns. Sie wissen nicht, daß du es bist, der des zarten Mädchens Busen umschwebt und zum Himmel den Schoß macht – ahnden nicht, daß aus alten Geschichten du himmelöffnend entgegentrittst und den Schlüssel trägst zu den Wohnungen der Seligen, unendlicher Geheimnisse schweigender Bote.

Kindlasti on üheks kõrge stiili näiteks minu jaoks ka ooper, aga enne väljas tööd tehes ma just mõtlesin, et suurem osa ooperilibretosid siiski ei vea kirjandusteostena välja, et neid kõrgstiiliks pidada … aga on üks suur erand ja see on Wagner. Tema ooperi libretod on ka lugedes nauditavad ning jällegi – minu jaoks on just Wagner ja tema ooperisüzeed romantilise maailmanägemuse kehastused, sellal kui Verdi, Donizetti ja muud itaallased kipuvad kalduma melodraamasse, mis minu arusaama kohaselt jääb juba sinna madal ja kõrgstiili vahelisse suurde halli alasse.

Rõhutan veelkord, kogu see jagamine kõrgeks ja madalaks on vaid suhteline ja ehk oleks meil õigem kasutada ka mingeid muid termineid. Kõrge kohta oskan neid leida: “ülev”, “pateetiline”, “tõstev” – madala kohta on mul neid leida raskem, sest tahaks leida nö. neutraalseid ja mittehalvustavaid termineid, sest sõnaga “madal” seostuvad meie keeles siiski teatud halvad varjundid.

Muuseas, vahepeal piilusin sinna Delfi foorumisse, mis eelmise sissekande ajendas ja seal oli paar lauset, mis minu jaoks ehk väga olulised tänase teemaga seoses. Nimelt ütleb üks Kivirähku kritiseerinud inimene, et “Olen ka nõus, et Ristikivi võib osale igav tunduda, eriti “Hingede öö”, mis näib mulle jälle, vastupidi Kivirähkile, liiga kõrge kunst minutaolisele putukale mõistmiseks.” Miks see tundub mulle oluline – just sellepärast, et olles ühelt poolt tema meelest madala stiili vastu ei tee ta seda mitte kõrgstiili seisukohtadelt, sest minu jaoks on just Ristikivi “Hingede öö” vaat et eesti kirjanduse romaan nr. 1 just tema raskestimõistetavuse ja teatud esoteersuse tõttu. Ja tegelikult on see tsitaat hea, et vaadata hoopis endasse – ma ei pelga ei kõrget ega madalat, ma pelgan seda mis jääb sinna vahele – seda kõige laiemat kandepinda leidvat osa, mis pole ei kõrge ega ropp, ei ülev ega madal … ja ma ei oska isegi öelda miks. Kui roppust või Kivirähku kritiseeritakse kõrgintellektuaalses vormis on kõik OK, aga kui Kivirähku kritiseerib inimene, kes ütleb, et ta ka “Hingede ööd” ei mõista … siis tekitab see minus pelgust.

Filed under: Isiklik, Mõtisklused   |  12 Comments

Barbara Cartlandist … ja pornost

04veebr10

Eile prantsatas mulle messengeri lausa kahe inimese poolt saadetud link diskussioonile, kus tädid Kivirähku kritiseerivad. Loomulikult sain sellest naisteka diskussioonist kaudselt inspiratsiooni, aga mõte liikus vabalt ja jõudsin viimaks lausa teemani mehelike ideaalide devalveerumisest  ja üldse mitte nii, nagu Cartlandi fännid seda kujutavad (teeme kohe selgeks: minu meelest on Cartlandi ja tema analoogide romaanides kujutatud mees, mitte mehelike arhetüüpide vaid teatud tüüpi naiselike ideaalide poolt genereeritud ettekujutus).

Kuna siin on diskussioon madala-kõrge teemal juba alates Underi biograafia teemat pidevalt läbi jooksnud ei saanud ka nüüd vait olla. Inspireerivaks fraasiks sai järgmine kasutaja nojah poolt pillatud mõttetera: “Kõige meelsamini loen ikka ilusast ja õilsast armastusest, olgu need naistekad, klassikute teosed või psühholoogiaraamatud. Kirgastavad ja aitavad näha helgemat poolt selles sageli tülgastavalt k…s maailmas.” Selgituseks punktiiridega on kasutaja ilmselt piiranud sõna kakases, mida tema puhtusejanu ei lubanud tal täielikult välja kirjutada – see tuleb sealt muust diskussioonist välja.

Minu esimene hüüatus oli – aga see, mida ta kirjeldab on ju porno analoog tädidele … ei taha kirjutada “naistele” ja seda järgmisel põhjusel: kas selle blogi lugejad teavad teismeeas või 20ndates naist, kes loeks ja naudiks Barbara Cartlandi või selle analooge? Olen uudishimust tervelt 2 selle autori romaani läbi lugenud ja ma hästi ei suuda kujutleda, et sellist romaani naudiks noor ja seksuaalselt aktiivne naine, vaid ikka pigem need, kes ise ei julge või ei söanda ning siis unistavad  mingist udusest ideaalist. Analoogia pornoga on ilmne kui me kujutleme 50ndate paksu õllekõhuga vaest meest vaatamas pornofilmi, kus osalevad perfektse kehaga 20ndates aastates näitsikud ning sinna kõrvale keskealist lotendava välimusega koduperenaist või koguni üksikuks jäänud naist lugemas Barbara Cartlandi kirjeldust sihvakatest, rikastest, romantilistest, galantsetest ja hoolivatest meestest, kes tahavad kogu elu kangelannat kätel kanda. Mõlemad tegevused on üsna selgelt analoogsed – tegu on unistuste, kompensatsiooni, millegi puuduoleva otsimisega kujutlustemaailmast.

See kõik oleks ju üsna tore kui neid samaväärsena nähtakski, aga nagu nähtub ülaltsiteeritud tädi nii sellest kui muudest sõnavõttudest on Cartlandi paradigmas liikujad üsna varmad enda ideaale kõrgeteks nimetama ja, mis mind tegelikult ärritabki, võitlema selle eest, et need saaks üldkehtivaks. Ning mõnes mõttes on neil ka see õnnestunud. Barbara Cartlandi romaani võid julgelt rongis avalikult lugeda, pornoajakirja peale võib aga nii mõnigi teha kurja näo. Ehk siis siin avaldub minu meelest teatav ebaõiglus. Naiselik ihalemine on kuulutatud kõrgeks, mehelik ihalemine aga madalaks. Ja see on ilmselt üks aspekt, miks ma teatud tüüpi naiselike ideaalide peale, mida ise tädilikeks kutsun, tõsiselt marru lähen. Kuidas on neil õigust enda märga unistust nimetada kõrgemaks kui kellegi teise märga unistust?

Kui ma aga sissekande alguses mainisin, et antud teema pani mind mõtlema ka mehelike ideaalide devalveerumist üle, siis mis on klassikalised meheliku arhetüübi ideaalid: minu arvates Sõjamees, Kuningas ja Askeet! Sõjamehe arhetüübi on minu arvates devalveerinud tänapäeva suuresti tehniline sõjapidamine, sest see töötab eelkõige silmast-silma võitluse juures. Aga ideaalina võiks ta mingis mõttes alles olla. Kuninga arhetüüp on vajunud samuti aegade hämarusse. Askeetlus on aga miski, millest tänapäeva inimene kuuldagi ei taha ning ses mõttes pean ka tänapäeva religioone devalveerunuteks: usund, milles pereisa ja paljunemise arhetüüp on tõusnud kõrgemale askeedi ja munga arhetüübist, on algsest lättest eemaldunud religioon. Kahjuks on isegi katoliiklus siin oma algsetest põhimõtetest eemaldunud.

Igal juhul tajun mina selle “puhta ja õilsa armastuse” ideaaliks tõstmist naiselike ideaalide pealesurumisena mehele, kellel on tegelikult omad mehelikust arhetüübist tulenevad ideaalid, mis aga tänapäeva maailmas puhtal kujul realiseeruda ei saagi. Aga “puhta ja õilsa armastuse” mängumaal eksisteerimist tajun mina võõraste reeglite pealesurumisena.  Mina omakorda tajun tolle puhta ja õilsa armastuse kujutamist nii nagu ülaltsiteeritud kommentaator seda tegi, lihtsalt pornograafia naiste analoogina. Ja ausalt öeldes, ma olen tänu oma tööle piisavalt näinud, kuidas selline maailmanägemus võtab inimeselt võimalused tegelikke ja toimivaid suhteid luua … sest “Ei saa, ideaalid on ees!”

Miks see kõik mind nii emotsionaalselt reageerima paneb, et ma ajuti isegi mõnele inimesele lajatan? Ilmselt seetõttu, et olen mehelikkust enda jaoks parasjagu ümber defineerimas ning jõudnud järeldusele, et olen ise ka elanud aastaid nende naiste poolt peale surutud mehele sobimatute ja minu jaoks võltside ideaalide mõju all, mis räägivad ilusast ja õilsast armastusest. Aga need ei ole minu tegeliku Kõrgema Mina ideaalid, vaid pigem maailmast endasse projitseeritud võõrad mõtted, mis tundusid aastaid ilusatena. Aga tänu saatuse pööretele näen ma nüüd, kuidas need tegelikult ei tööta – vähemalt minu elus. Järelikult tuleb oma olemus ümber defineerida ja jõuda ehedamate väärtusteni, sest ma usun kindlalt, kui inimene on sõnastanud ja mõtestanud lahti väärtused, mis on tema Kõrgema Minaga kooskõlas, siis need ideaalid ka toimivad.

Filed under: Mõtisklused   |  54 Comments

Võimas unenägu

03veebr10

Mõned unenäod on sellised, et neid ei saa kohe jätta kirja panemata, eriti kui tegu on ühelt poolt põneva, teiselt poolt aga tugevalt emotsioone mõjutava unenäoga. Kahjuks on osa sellest juba hägusaks muutunud, sest ma ärkasin peale selle nägemist kusagil kella nelja ajal üles ja mõtlesin juba siis selle blogisse kirja panna, aga olin veel liiga unine ja jätsin selle hommiku peale. Nüüdseks on aga osad detailid juba tuhmunud.

Igal juhul toimus kõik ööhämaruses mingis suures majas. Seal oli mingi üritus või pidu, nii et lauad olid igal juhul kaetud. Samas läbis kogu seda olemist ärev atmosfäär, sest viimasel ajal olid linnas ja eriti selles majas toimunud kummalised sündmused. Nimelt liikusid seal olendid, kelle lähenedes inimesed tundsid korraga nii kirjeldamatut kurbust kui kirjeldamatut rõõmu, nende emotsioonid muutusid sadu kordi tugevamaks ning paljud ei talunud seda, sooritades selle mõju tulemusel enesetapu. Oletati, et need olendid on inglid, aga täpset vastust keegi ei teadnud. Nii olimegi me selles piduruumis, olles end samal ajal ka ära barrikadeerinud, et keegi võõras sisse ei pääseks. Mäletan veel, et koridori olid lahti lastud tiigrid. Asi läks veel ärevamaks kui me leidsime maja teisest otsast end üles poonud mehe, oli ilmne, et antud olendid olid juba seal käinud või vähemalt seal lähedal olnud.

Igal juhul osutusid ettevaatusabinõud kõik ebapiisavateks ja ühel hetkel ragises põrand ning avanes ja sealt astusid välja kolm kuju: kaks naist ja üks mees. Inimeste moodi, kuid tumehalli nahaga ja näod nagu marmorist. Kuid ootamatult ei olnud nende mõju üldse selline häiriv ega hukutav, vaid hoopis emotsionaalselt tõstev ja suuremat selgust andev. Ka ei olnud nad mitte inglid, nagu ma enne olime arvanud, vaid mingi varasema maal elanud tsivilisatsiooni esindajad, kellele nüüd maapõues olevad koopad ja käigud koduks, et nooremad rassid võiksid maa peal oma esimesi samme teha. Mis puutus aga inimeste emotsionaalsesse reageeringusse, siis ütlesid nad, et hukutav võib nende kohalolek olla vaid neile, kes üldse enda emotsioone ei tunnista, vaid kes elavadki mingite väliste põhimõtete või mõjude järgi pseudoelu. Neile olevat nende kohalolek otsekui peegel, mis näitavat kui kaugel iseendast tegelikult ollakse ning tihti ei leidvat inimesed selle peegelpildi nägemise järel muud võimalust kui ise enda elule lõpp peale teha, et siis uuesti maailma tulla ja uuesti üritada. Igal juhul kestis nüüd pidu edasi juba nende võimsate olendite kohalolekul. Kahjuks ei õnnestu mul aga siin sõnades edasi anda neid võimsaid tundeid – esmalt tuntud hirmu ja nende olendite saabumise järset ülevust – mis selle unenäoga kaasnesid ja mis mingil määral siiani minus edasi helisevad. Mingis mõttes oli unenäos saadu mulle otsekui kinnituseks, et olen viimased kuud läinud õiges suunas ja et mu valikud on olnud õiged.

Muuseas, igal juhul eelistan ma selliseid unenägusid filmidele või raamatutele, ainult et paraku neid päris tellimise peale ei tule.

Filed under: Isiklik   |  4 Comments

***

***

01veebr10

Üks olukord, mis kipub minu elus ikka ja jälle korduma, on see kui minuga üritatakse manipuleerida haigetsaamist ja haavumist kasutades. Mul on mitu tuttavat, kelle puhul selline käitumine on lausa regulaarne. Et neid inimesi on mitmeid, olen mõtelnud tegelikult sellele, et ilmselt on minus miski, mis seda laadi inimesi köidab – ehk ma ajuti arvestan teistega liialt ja see avab omakorda ukse neile manipulaatoritele. Ei, ma isegi ei arva, et nad alati endale aru annavad, et nad manipuleerivad ja kui nii võtta siis on see “ah, sa tegid jälle mulle haiget” ka omamoodi enese kehtestamise viis, mingil hetkel on see töödanud ja inimene on õppinud seda nüüd laiemalt kasutada.

Tihti on seda laadi inimestega aga paganama keeruline suhelda. Kui normaalset suhtlust ma tajun nii, et vaateväli on 360 kraadi ulatuses vaba, ainult mõne üksiku koha peal on blokk, asjade tõttu, mis võiks ühele või teisele osapoolele haiget teha, siis sihukest pidevalt haigetsaamisega manipuleerivat suhtlust tajun otsekui ehitaks teine üha uusi seinu, nii et lõpuks pole enam 360 kraadisest vaateväljast juttugi, vaid on üks suur seinte ja barjääride labürint, milles siis on ka mõned augud ja mind suunatakse “ai, sa tegid mulle jälle haiget” repliikidega suhtlema just valitud viisil ja teemadel. Kui aga neid seinu liiga palju saab või kui haigetsaamised muutuvad juba liiga sagedasteks ja hakkavad ebausutavaks muutuma, järgneb loomulik reaktsioon: ühelt poolt ei mõju need karjed enam, teiselt poolt aga on need varempüstitatud barjäärid tekitanud nii hingematvalt kitsa suhtlusruumi, et ainus võimalus on plahvatuse abil suur hulk neid seinu maha rebida. Tihti on see plahvatus seotud otsese ärrituse ja vihaga ning selles seisus ei vaata enam keegi kas teine saab haiget või mitte – on vaja õhku ja kiiresti!

Mulle meenub ühe hea tuttava lause, millega tema seda laadi inimesi tõrjub ja mis on ütlemata hea: “teadsa, ehita endale puur ümber”. Sest tõesti, kui kõik inimest muudkui haavavad ja solvavad ning kui kõik maailmas on nii solvav ja haigettegev, kas siis on lõpuks viga maailmas või äkki hoopis haavujas-solvujas? Igal juhul eile ma just selliseid mõtteid väljendasin, isegi pehmemalt, üteldes et “aga äkki on nii, et kui kõik selles maailmas sulle haiget teeb, siis annab sulle hingerahu see, kui sa keskendud sellest maailmast eraldumisele ja järgmisele tasandile”, millele järgnes juba uus “haigetsaamine”: “Kuidas sa üldse saad midagi sellist ütelda, ma olen sulle ju korduvalt ütelnud, et ma ei usu mitte mingisugust surmajärgset elu. Inimene peab selles maailmas õnnelik olema, aga kuidas ma saan olla kui …  /järgnes faktiliselt terve tiraad teemal “mehed on alatud”/”

Ühesõnaga, õhtu lõpuks jõudsimegi järeldusele, et ma olen veel üks alatu mees ning läksime lahku lubades kõik teineteise kontaktid kustutada. Ja ausalt üteldes, on mul ütlemata hea meel, sest ruumi mu ümber sai kuidagi palju rohkem.

Filed under: Uncategorized   |  6 Comments

Mida ma tegin siis kui …

30jaan10

Yksikhunt viskas mind ka ühe meemiga ja kui juba meemidetegemiseks läks, siis teen selle ka ära:

1. esimene inimene astus kuule 21.7. 1969.

Olin kolmeaastane ja ilmselt mingeid lapseasju ma ajasin. Nii et mingeid mälestusi sellest päevast pole.

2. John Lennon mõrvati 8.12.1980

Tean, et kuulsin seda uudist raadiost ja mäletan, et Lennoni “Imagine” kõlas pea iga tunni aja tagant. Õhtul läksin tädipoja poole ja tema kuulis seda uudist just minu käest, ehkki oli juba tähele pannud, et kahtlaselt tihti lastakse seda üht lugu. Tema veidi vanemana kui mina oli sellest sügavalt šokeeritud.

3. Tshernobõli aatomielekrtijaamas plahvatas 26.4.1986

Mäletan, et olin tol ajal maal vanemate talumajas ja mäletan, et oli mingi segane uudis. Tegelikust värgist sain teadlikuks alles palju hiljem

4. Balti kett 23.8. 1989

Meil olid mingid talgud vanemate maamajas. Mäletan, et vilksamisi sai ka telekat vaadatud. Muidugi, juba 89ndal aastal oli hakanud avalduma minu foobia inimmasside suhtes, nii et mingisse ketti, kus on palju inimesi, ma ausalt öeldes ei kippunud.

5. Estonia uppus 28.9.1994

Elasin siis juba oma praeguses elukohas, ehkki toas, millest praeguseks on saanud mu köök. Uudist kuulsin kohe hommikul kui raadio lahti tegin. Esialgu tundus uskumatuna ja ei saanud üldse veel aru, kui suur see hukkunute arv on. No kuidas saab olla tänapäeval meie merel võimalik nii suure laeva hukkumine. Mäletan veel seda, et toona oli mul enda firma ja mingit normaalset töötegemist sel päeval küll ei olnud.

6. Diana suri 31.8. 1997

See päev on mulle jäänud meelde seetõttu, et isa ja tema naine just tulid mingilt pikalt välisreisilt … kui ma ei eksi siis Ukrainast, kus nad olid olnud viimased paar kuud. Millegipärast oli mu esimene mõte, et kuningakoda koristas ebamugava printsessi ära .

7. saabus aasta 2000

Olin Rakkes, isa naise sugulaste pool. Mäletan, et vaatasin enamikku aastavahetuse programmist veel must-valgest telerist. Aga ei saa ütelda, et oleks väga mällusööbinud sündmus olnud.

8. toimus terroriakt World Trade Centerile 11.9.2001

Tööl. Laki tn. kontoris. Aga et mul polnud toona seal raadiot, siis kuulsin uudist üldse telefoni kaudu, kui peakontori neidudega rääkisin. Kuna see, kellega kõnelesin, oli ise korduvalt USAs käinud, oli tema muidugi palju tuntavamalt puudutatud kui mina. Mingi omanäolise õuduse see sündmus tekitas, samas oli see minu jaoks ka mingis mõttes “kollane” sündmus, sest seda näidati nii eri rakursside alt ja nii palju, et lõpuks tekkis juba vastureaktsioon.

9. Michael Jackson suri 25.6. 2009

Surma ajal loomulikult magasin. Uudis ilmselt omajagu ikka häiris, ehkki ma pole Jacksoni fänn kunagi olnud. Aga sarnaselt eelmisele uudisele tekkis juba mõne tunniga vastureaktsioon, sest see kui palju asjast räägiti polnud minu arvates korrelatsioonis Jacksoni tähtsusega. Veel üks näide, kuidas traagiline sündmus kipub ajakirjanduses kolletama.

10. milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?

Eilse päeva uudis oli Delfilikult pealkirjastatud ERRi ooperiõhtu läks maksma 400000 krooni ja seal all olnud kommentaarid, mis panid mind mõtlema, et ma ei taha rahvaks nimetatud pööbliga mitte mingit pistmist omada.

Filed under: Uncategorized   |  Leave a Comment

Musameem

30jaan10

Juba mitu päeva tagasi potsatasid minugi ukse taha mitu meemi, esimesena teen siis ära musameemi.

gatahes:
1. Vasta all olevale kolmele küsimusele nii nagu heaks arvad. Mida põhjalikumalt, seda uhkem. Hea kui lingid jutuubi või kuhu tahes, et näidiseid kuulata saaks.
2. Anna 3-le kolmandas punktis nimetatud blogipidajale meemi “teatepulk” edasi ning teavita neid meemis osalemisest näiteks nende kommentaarilahtrisse. Või helistades kui numbrit tead. Või kolme lõdva tulbi, nukra naeratuse ja tordiga ka külla minnes.
3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemiulatanud blogi ja annab tuld, nii et rägastikus tuli taga.

Küsimus 1: “Kui sa saaksid vabalt valida kõikide maailma muusikute ja ansamblite seast, siis kes võiks sinu pulmas esineda ja millist lugu sa nende esituses kindlasti kuulda tahaks (ei pea nende enda laul olema, võivad coveri teha)?

Küsimus 2: “Millist laulu sa iseenda matusel kuulda sooviks ja miks?”

Küsimus 3: “Leia kolm blogijat ja põhjendades muusikavalikut seosta neid mingisuguse ansambli, plaadi või lauluga ning ulata neile teatepulk edasi.”

1. Ah et pulmas. Paneb täitsa kukalt kratsima, sest sihuke üritus pole üldse kavas. Aga mu pulmad võiks ka olla selllised ekstsentrilised ja kiiksuga, seepärast võiks seal näiteks kõlada järgmine lugu ning paar kui külalised võiks olla riietatud musta.

2. Matustega on mul palju lihtsam sest selle loo olen juba mitu aastat tagasi välja mõtlenud. Ja loomulikult tahan ma, et inimesed mu matustel tantsiks ja mu surnukehale sellest möödudes keelt näitaks. Üldse, kui ma saaks teha nii nagu mu hing ihaldab, siis ei tahaks ma oma matustele muid inimesi, kui neid, kes suudavad seal olla nii, nagu oleks surnukirstus lihtsalt ülikond. Sest minu jaoks on matus mõneski mõttes võrdeline sellega, kui jäädavalt üle ookeani elama läinud inimese ülikonna ümber käiakse ja valatakse pisaraid ning siis maetakse see ülikond pidulikult maha. Sest mida muud kui hinge ülikond see keha meil siin on. Muuseas, neile kes tahavad mind lihtsalt meenutada ja mälestada, võiks olla eraldi üritus aga ilma kehakummardamise ja sellega seotud rituaalideta. Sinna kuuluks siis ka mõtlikumad laulud. Aga nüüd see laul, mille olen oma matuselauluks välja valinud:

Nüüd siis 3 blogijat. See on juba suurem pähkel.

1. blogijaks valisin notsu. Temale polnud ka lugu leida eriti raske, sest umbes selle ajastu tantsudega ta minu meelest ka tegeleb.

2. blogijaks sai Punane Hanrahan. Mõtlesin pikalt, millist laulu tema iseloomustamiseks panna, ma vist tean tema muusikalisi eelistusi liiga palju ja need hakkavad kogu aeg segama. Aga siis tuli pähe see lugu ja et minu jaoks on just selles loos mingi tung kõrgustesse läbi ilu ning, mis minu meelest ehk veelgi olulisem, ka päris paksude värvide. Sest kus on neid pakse värve rohkem kui barokiajastu muusikas.

3. blogija, kelle iseloomustamiseks loo valin, on kukupai . Kuna tema on minu jaoks eelkõige inimlikult soe blogija, siis otsisin ka laulu lauljalt, keda kõige enam just sellise inimliku soojusega hääles seostan:

Filed under: Uncategorized   |  2 Comments

Voolamisest

29jaan10

Ma tean, et minu ukselävele on potsatanud mitte ainult 1 vaid lausa 2 meemi ja päeva lõpu poole on ehk aega ka need ära teha, aga praegu panen siia üles ühe teksti, mille kallal ma eile Wordis nokitsesin klientide ja seminaride vahelisel ajal. Selle nädala tööpäevad on kujunenud kõik 10 tunnisteks ja koju olen jõudnud alles poole üheksa – üheksa paiku, nii et varem pole lihtsalt olnud mahti mingite meemidega tegelda. Aga nüüd see tekst.

***

Minu viimase aja eluvaadete märksõnadeks on voolamine ja tullalaskmine. Ehk siis need tulenevad suuresti sellest, et ilma mõistmata maailma rütme, me sumpame tihti vastuvoolu ning selline vastuvoolu minemine, mida osad inimesed küll kangelaslikkusekski nimetavad, on minu meelest eelkõige rumal. Üsna valgustav oli minu jaoks tegelikult ka põhimõte, mille tõi välja Aleister Crowley oma “Magick in Theory and Practice” nimelises teoses, kus ta nimetas maagiat maailma rütmide ja voogudega samas laines liikumiseks, mitte aga oma tahtega sellele risti vastu tegutsemiseks, nagu vahel ehk ekslikult maagilist teed tajutakse. Ehk siis, sellise käsitluse kohaselt võiks maagiat ning maagilist toimimist võrrelda ehk purjetamisega. Me võime küll purje abil kiiresti edasi liikuda, kuid ikkagi vaid olemasolevaid tuuli oskuslikult ära kasutades. Crowley rõhutab astroloogia ja sealt tuleneva õige ajastuse tähtsust: iga maagiline toiming tuleb sooritada just sellele sobival hetkel.

See lähenemine on mulle sügavalt arusaadav, sest ma ise tunnetan ka üheks suurimaks inimese õnnetuse ja ebaedu põhjuseks maailma voolude tajumise puudulikkust või ajuti üldse selle puudumist, mistõttu tihti minnaksegi vastutuult või üritatakse sisse murda kinnisest uksest. Loomulik voolamine kasutab aga alati olemasolevaid voolusänge. Selle juures tekib aga kohe veel üks moment, nimelt ajaline dimensioon. Tihti me tahame asju saada siis kui meile meeldib ja see “meeldib” on sageli või isegi enamasti tuletatav mitte enda ja maailma rütmide tajumisest, vaid lihtsalt soovist või ihast, aga soov tahab kõike kas kohe praegu või siis vähemalt võimalikult kiiresti. Kui sellele lisada veel inimese üks kõige primitiivsemaid ühiskonnast tulenevaid mõtteviirusi “aga miks minul ei ole kui teisel on”, oleme me silmitsi suure hulga kurbuse ja õnnetusega, sest me ei suuda ära oodata. Me tahame asju kui nende jaoks pole õige aeg ning kas ei saa seda üldse või siis saame poolikult.

Kui me lähtume voolamisest, on meie ainus võimalus tajuda enda ja maailma rütme ja lasta asjadel lihtsalt tulla. Isegi maagiliselt toimides saame me olemasolevaid rütme vaid võimendada ja seda soodsat momenti lihtsalt palju võimsamaks muuta, aga ei saa nö. vastandfaasis olles vastaspoolust saavutada. Igaks asjaks on oma aeg, ka siis kui see tähendab millegi ootamist 30 ja rohkem aastat.

Voolamises puudub vägivald, õigemini küll, üht laadi vägivald on selles siiski olemas. Kui miski väga tõsiselt vee voolusängi takistab, siis murrab vesi sellest takistusest tihti läbi ja nii, häda sellele kes tuleb oma rütmidest ja maailmanägemusest tulenevalt Voolaja sängi teiseks keerama. Kui ta on tõeliselt tugev, pöörab vool lihtsalt kõrvale ja leiab teise sängi, kuid kui tal napib tugevust, murrab vool tema maha, et liikuda edasi. Väljaspool seda vägivalda on voolamine tegelikult mitmeid kordi rahumeelsem eluviis kui tavaline soovidest ja tahtmistest ajendatu. Küll aga peab Voolaja väga sageli astuma kõrvale teedelt, mida teised talle ette kirjutavad, kogedes seejuures teiste mõistmatust ja ehk isegi hukkamõistu.  Seega tekib küsimus, kas Voolaja jääb üksi. Kummalisel kombel tekib Voolamise hetkedel aga mingi palju suurem lähedus ning ütleks, et see on lähedus Maailma või Universumiga (ükski nimetus ei ole siin eriti hea seda edasi andma), mis kompenseerib täielikult selle mõistmatuse nende poolt, kes ise ei voola. See on palju hingetäitvam ühtsus ja lähedus kui see, mis iial inimeste vahel saab olla. Ja just olles täiesti vaba, voolav ja iseseisev oleme me kuidagiviisi kõigele palju lähemal kui siis, kui me kramplikult ja paaniliselt tegutsedes seda lähedust otsime.

Kes on kord voolamisseisundit kogenud, sel on kõigi nende inimeste sipelgapesa kunstlike askelduste ja absurdsuste seas koht, kus puhata. Kelles voolamisseisund on saanud püsivaks, on aga jõudnud Koju.

Filed under: Mõtisklused   |  4 Comments