Vahepeal tekkis sissekannetesse jälle kuuajane paus. See polnud teadlik ega kavatsuslik, vaid mul lihtsalt puudus vahepeal energia pikemate sissekannete ja keerukamate mõtteavalduste kirjutamiseks, aga lihtsalt “tegin seda, tegin toda” pole mulle iial meeldinud.

Üldse on see suvi toonud minu jaoks esiplaanile teemad, mis on kergel kujul ka varem kummitanud, ent nüüd on need muutunud teravalt akuutseks. Nimelt, ma vajan vaheldust, ma olen väsinud ja tüdinud inimeste lugudest, eriti nende ühetaolisusest … tüdinud mulle tööl esitatavatest küsimustest “kas see Õige juba tuleb?” või “Kas ta ikka armastab mind?” või “Ega ta mind ei peta”. Jah, karjääriteemaliste küsimustega on palju lihtsam, sest seal on alati mingid erinevad nüansid, aga inimeste isiklik elu on sageli taandatav paarile küsimusele. Ma tunnen kiusatust küsida näiteks abikaasa truudusetuse kohta küsijate käest “Aga äkki te edasi elaksitegi kolmekesi – teie, teie abikaasa ja tema uus armastus” – selline küsimus tooks vähemalt elavust ja raputaks rutiinist lahti. Ometi ma ei küsi seda küsimust kunagi, sest pole tegelikult minu asi teistele šokiteraapiat teha.

Aga vaheldust vajan sellegipoolest. Just nende inimeste näol, kes ei tuleks minu juurde selliste “naise põhiteemadega” (mees, pere, lapsed). Ja suhtleks hetkel ka pigem kirjanduse, teaduse, kunsti, vähemal määral ka filosoofia teemadel (vähemal määral seetõttu, et ma pean siin silmas tegelikult ainult tõesti filosoofiat, mitte sellist “elutarka targutamist” nagu ma ise ka väga hästi oskan). Ühesõnaga ma tegelkult tean päris hästi, mida ma tahan ja mida ma ei taha, ainult suhtluskonna vahetamine ei ole just eriti kiire ega minu jaoks ka väga kerge protsess. Igasugusest newagest, religioonist ja ilusatest lausetest on mul hetkel kõriauguni, sest enamasti ongi need vaid mingi teatud inimgrupi mäng ja eneselohutus. Pealegi … kui mingi korralik kõigile kodanlase tingimustele vastav inimene tsiteerib Osho lauseid vabaarmastusest ja seiklusest … jäädes oma mulli sisse ja väites, et seda kõike mõeldaksegi vaimse seiklusena … tekitab see minus soovi võtta sisse ateismitablett :P . Rääkimata sellest, et kõike see inglipiltide ja muu roosamannaga kujutatud “uus ajastu” tekitab minus pigem soovi üldse olemata olla, kui sellega kaasa minna. Peeter Liiv kuulutab juba, et tuleb aeg, kus vähesed saavad paradiisi ja enamik lähevad põrgu. Vaat mina eelistangi põrgut, sest mingis õilmitsevate õilishingede paradiisis ma olla ei tahagi.

Tegelikult on sügise saabumisega mul jõudu juurde tulnud ja tegutsemistahe vähemalt osaliselt taastunud. Ja et olla ise võimeline senisest rohkem kultuuriloolistes diskussioonides osaleda, pean ka enda silmaringi laiendama, seega rohkem keerulist kirjandus ja vähem igasugu udu. Lugemus ongi viimastel aastatel kõvasti alla käinud, osaliselt ilmselt sellesama väsimuse tõttu. Seda nii koguse kui ka sisu poolest.

Lisaks olen otsustanud, et kui mu hetke tühjus ja väsimus üle ei lähe, siis otsin peale sügishooaja lõppu endale vähemalt ajutiselt (3-6 kuud) mingi teise ameti … igal juhul sellise, kus ma inimeste lugusid ja muresid kuulma ei pea. Sest vastasel korral olen ma lõpuks oluorras, kus läbipõlemine on saanud reaalsuseks ja ma lihtsalt ei suuda oma praegust tööd edasi teha.

Ok, tuli selline veidi vinguv sissekanne, aga seisundikirjelduseks ja selle enda jaoks üleskirjutamiseks sobib päris hästi, seda enam, et viimastel aegadel olengi blogi kirjutanud ehk liigagi ebaisikulises ja abstraktses vormis. Eks näe, palju mul tekib ideid, mida siia edasi kirjutada.