Olen palju rõhutanud, et me kõik vajame eesmärke, mille poole minna. Eesmärgid on nagu valgus, mis kusagil tunneli lõpus paistab ja annab meile kindluse, et meie sammudel on ka mingi mõte. Erand pole ka vaimne teekond. Ometi olen ma hetkel sellel teel takerdunud just eesmärkide puudumise tõttu.
Nimelt tunnen, kuidas kõik, mida erinevad religioonid ja vaimsed õpetused pakuvad ning kuidas nad eesmärki kirjeldavad, on mulle täiesti mittemotiveeriv … igasugune paradiis, viies sagedus, igavene elu, buddhaväljad või mistahes muu kirjeldus kõrgemast olemisvormist on minu meelest miski, millest mina küll osa saada ei tahaks. Ausalt öeldes, on minu jaoks viimastel aastatel iga kuuga üha enam motivaatoriks saanud lihtlabane SURM. Et siis kui sa elad oma elu hästi, siis ongi selle eest auhinnaks tõeline SURM, et sa ei peaks enam mitte mingil kujul ega mitte mingis keskkonnas olemas olema.
Võimalik, et siin on tegemist inimeste kujutlusvõime piiratusega. Inimesed konstrueerivad mingi kujutelma, milline võiks ideaalelu välja näha ja siis projitseerivad selle paradiisile või “kõrgemale olemisvormile” … ainult et mulle tundub, et suure hulga inimeste unistused on väga erinevad kui minul. Sest muidu ei saaks ju olla võimalik see, et kõik need kirjeldused on nii igavad ja imalad.
Võimalik, et ma peaksingi hakkama konstrueerima ENDA ettekujutust, milline võiks olla paradiis 
. Minu paradiis oleks kindlasti võrreldes paljude kujutlusega pigem ülimeeleline ning mis kõige olulisem, täiesti vaba igasugusest Jumala kummardamisest, austamisest ja tema tahtele allumisest. Otse vastupidi – Paradiis saab olla vaid täiesti vaba tahe ilma mingite piiranguteta. Noh, ütleme siis nii, et kui me oleme keskkonnas, kus mitte midagi pole võimalik kahjustada ega hävitada, siis ei peaks ka piiramatu vaba tahte suhtes vastuväiteid olema … õigemini 1 piir tal siiski on – midagi ei saa hävitada. Ma pole küll kindel, kas sellises keskkonnas, kus on vaid üks võimatu asi – hävitamine, ei tekiks kohe uued ihad, mis on seotud just hävitamisega … aga noh, hetkel lihtsalt fantaseerides pole see tegelikult oluline. Kuna minu paradiis on eelkõige meeleline, kuulub sinna hulka ka ülim esteetika: muusika, kirjandus, kunst, gurmaanlus kui omaette rafineeritud kunstiliik, kõikvõimalikud seksuaalsed naudingud, millest me maa peal pole isegi kuulnud ja loomulikult ILMA maal sellega paratamatult kaasnevate tagajärgede: lasteta. Sest kus on prokreatiivsus, sinna hiilib sisse ka kannatus. Kõigile ematundeid ihkavatele naistele võiks olla eraldi paradiis, eelistatult võimalikult kaugel sellest kohast, kus mina asun. Seega on Paradiis minu jaoks eelkõige absoluutne piirideta meelelisus ja igasuguse moraali, alandlikkuse ja kummardamise puudumine.
Olete te kunagi näinud paradiisikirjeldust, mis sellele vastaks? Mingil määral ehk islamis. Enamasti pakutakse paradiisi pähe aga mingit roosat udu: see ongi olemisviis kus me oleme juba loomu poolest tasakaalukad ja vagurad, ei tahagi midagi muud ja muudkui hüüame halleluuja-halleluuja … (“otsekui lambakari, keda aedikus peetakse”). Ma saan täiesti aru, miks osad paganliku maailmavaate pooldajad leiavad, et suur hulk religioone ja egregoreid kasvatavad inimesi jumalolenditele söögiks … sest selline vaguruse ülistamine ju võib sellise mulje tõesti jätta.
Et olemasolevate religioonide paradiisi kirjeldused mulle ei sobi ja kõik see, millega sageli oma vaimset arengut motiveeritakse, on mulla absoluutselt mittemotiveeriv, siis ehk oleks õige üldse täiesti oma religioon konstrueerida , isegi kui see oleks vaid ühe uskuja – minu endaga. Enamiku praeguste vaimsete sihtide ja paradiisikirjelduste suhtes tunnen ma paratamatult: pigem juba olematus ja surm kui sihuke moraalne roosamanna.
