Olen palju rõhutanud, et me kõik vajame eesmärke, mille poole minna. Eesmärgid on nagu valgus, mis kusagil tunneli lõpus paistab ja annab meile kindluse, et meie sammudel on ka mingi mõte. Erand pole ka vaimne teekond. Ometi olen ma hetkel sellel teel takerdunud just eesmärkide puudumise tõttu.
Nimelt tunnen, kuidas kõik, mida erinevad religioonid ja vaimsed õpetused pakuvad ning kuidas nad eesmärki kirjeldavad, on mulle täiesti mittemotiveeriv … igasugune paradiis, viies sagedus, igavene elu, buddhaväljad või mistahes muu kirjeldus kõrgemast olemisvormist on minu meelest miski, millest mina küll osa saada ei tahaks. Ausalt öeldes, on minu jaoks viimastel aastatel iga kuuga üha enam motivaatoriks saanud lihtlabane SURM. Et siis kui sa elad oma elu hästi, siis ongi selle eest auhinnaks tõeline SURM, et sa ei peaks enam mitte mingil kujul ega mitte mingis keskkonnas olemas olema.
Võimalik, et siin on tegemist inimeste kujutlusvõime piiratusega. Inimesed konstrueerivad mingi kujutelma, milline võiks ideaalelu välja näha ja siis projitseerivad selle paradiisile või “kõrgemale olemisvormile” … ainult et mulle tundub, et suure hulga inimeste unistused on väga erinevad kui minul. Sest muidu ei saaks ju olla võimalik see, et kõik need kirjeldused on nii igavad ja imalad.
Võimalik, et ma peaksingi hakkama konstrueerima ENDA ettekujutust, milline võiks olla paradiis
. Minu paradiis oleks kindlasti võrreldes paljude kujutlusega pigem ülimeeleline ning mis kõige olulisem, täiesti vaba igasugusest Jumala kummardamisest, austamisest ja tema tahtele allumisest. Otse vastupidi – Paradiis saab olla vaid täiesti vaba tahe ilma mingite piiranguteta. Noh, ütleme siis nii, et kui me oleme keskkonnas, kus mitte midagi pole võimalik kahjustada ega hävitada, siis ei peaks ka piiramatu vaba tahte suhtes vastuväiteid olema … õigemini 1 piir tal siiski on – midagi ei saa hävitada. Ma pole küll kindel, kas sellises keskkonnas, kus on vaid üks võimatu asi – hävitamine, ei tekiks kohe uued ihad, mis on seotud just hävitamisega … aga noh, hetkel lihtsalt fantaseerides pole see tegelikult oluline. Kuna minu paradiis on eelkõige meeleline, kuulub sinna hulka ka ülim esteetika: muusika, kirjandus, kunst, gurmaanlus kui omaette rafineeritud kunstiliik, kõikvõimalikud seksuaalsed naudingud, millest me maa peal pole isegi kuulnud ja loomulikult ILMA maal sellega paratamatult kaasnevate tagajärgede: lasteta. Sest kus on prokreatiivsus, sinna hiilib sisse ka kannatus. Kõigile ematundeid ihkavatele naistele võiks olla eraldi paradiis, eelistatult võimalikult kaugel sellest kohast, kus mina asun. Seega on Paradiis minu jaoks eelkõige absoluutne piirideta meelelisus ja igasuguse moraali, alandlikkuse ja kummardamise puudumine.
Olete te kunagi näinud paradiisikirjeldust, mis sellele vastaks? Mingil määral ehk islamis. Enamasti pakutakse paradiisi pähe aga mingit roosat udu: see ongi olemisviis kus me oleme juba loomu poolest tasakaalukad ja vagurad, ei tahagi midagi muud ja muudkui hüüame halleluuja-halleluuja … (“otsekui lambakari, keda aedikus peetakse”). Ma saan täiesti aru, miks osad paganliku maailmavaate pooldajad leiavad, et suur hulk religioone ja egregoreid kasvatavad inimesi jumalolenditele söögiks … sest selline vaguruse ülistamine ju võib sellise mulje tõesti jätta.
Et olemasolevate religioonide paradiisi kirjeldused mulle ei sobi ja kõik see, millega sageli oma vaimset arengut motiveeritakse, on mulla absoluutselt mittemotiveeriv, siis ehk oleks õige üldse täiesti oma religioon konstrueerida
, isegi kui see oleks vaid ühe uskuja – minu endaga. Enamiku praeguste vaimsete sihtide ja paradiisikirjelduste suhtes tunnen ma paratamatult: pigem juba olematus ja surm kui sihuke moraalne roosamanna.
Iga inimese loomuses on 3 loomujoont ehk guna: ‘pimedus’ (sanskriti keeles “tamas”), ‘erutus’ ehk ‘meelelisus’ (rajas) ja ‘tõelus’ (sattva). Olendi loomuse määrab see, missugune neist kolmest loomujoonest on ülekaalus.
Paradiis on tõeluse (sattva) valdkond. Seepärast meelelisus ja erutus sinna ei kuulu. “Rajas” on ülekaalus selle maailma inimestel, kes ei suuda veel oma madalatele ihadele “ei” lausuda.
Esimene samm on püüdlemine tõeluse (sattva) ülekaalu poole, kuid nimetatu on alles esimene samm, eesmärgiks on vabanemine ehk kõigist kolmest loomujoonest vabanemine.
Soov meelelise naudingu ja rahulduse järgi tekitab iha, iha tekitab taassünni ja kogu vaimne tee on jälle algpunktis tagasi.
Tore kirjeldus ida metafüüsikast … aga minu point polnud selles. Ma olen suuresti selle kõigega ka nõus, ainult et minu süsteemis viibki see soovitud eesmärgi: “igasuguse elu lakkamise ja surmani – mis on positiivne seetõttu, et ta on absoluutne puhkus”. S.t. see minu motivatsiooni teema ei ole siin otseselt seotud meie praeguse eksistentsi ontoloogilise kirjeldusega, vaid just võimalike tulevase eksistentsi kirjeldusviiside kahvatusega, sest kui me ei mõista “vabanemist” kõige lakkamisena, tekib inimeses kiusatus hakata kirjeldama seda kujutelma, milline siis elu võiks välja näha … ja need kujutelmad on minu meelest pigem ärapeletavad kui inspireerivad.
Mitte tore kirjeldus ida metafüüsikast, vaid tõsiasja konstanteerimine, et “pimeduse” ja “meelelisuse” loomujoone inimesed EI OLE VÕIMELISED mõistma paradiisi. Nad on nagu väikesed lapsed, keda sattva guna inimesed peavad kasvatama. Kõigi “pimeduse” ja “meelelisuse” inimeste kohta võib ütelda, et nad ei tea mida nad teevad ja nad ei tea ka seda, mis neile hea on.
jaa jah, rohkem fantaasiat, paradiis võib olla oi kui palju ROHKEM VÕIMALUSI!!!
Teatud religioonid, mis paradiisist üldse jut(l)ustravad, ellimineerivad fantaasia. Selles mõttes, et kui sulle on antud ette kindlad nõuded, missugune inimene pead olema, et sinna üldse saada, siis pole ka paradiisist midagi põnevamat oodata. Kuigi jah, moslemi noortest meestest enesetaputerroristidele ju väidetavalt räägitakse, et neid ootab seal ees tuhat süütut neitsit või midagi… Samas maapealsete islami reeglite järgi ei tohiks nad ilmselt nende poole vaadatagi.
Ehk siis teiste sõnadega – paradiis on huvitav vaid siis, kui seal võib teha pattu
Absoluutselt nõus!
Khmm, see täiuslik paradiislik patt kisub mu arust sinna buddhavälja poole küll. Ehk teisisõnu, kogemus olevat kamm, mille elu ulatab kiilaspäisele. Aga noh, eks ole muudki huvitavat, kui juukseid kammida siis, ja kammi võib ju edasi anda sellele, kellel selle järele parasjagu vajadus? Elu pakub võimaluse fantaseerimiseks, isegi see puhkuse-tunde kogemine on ju miski, mida kogetaks viimasel eluhetkel, pärast seda, seal lõpp-punktis, ei koge ilmselt enam midagi.
kas sa ian m.banksi Surface Detail oled lugenud? soovitan
Selle peale meenus miskipärast Lennoni Imagine. Sõnumi suhtes olen alati olnud pisut skeptiline, aga kui see laul kuskil mängib, siis midagi temas ometi on..
Lennoni “Imagine” häda on see, et see usub maapealset paradiisi … aga maine paradiis on minu kujutluse vastand – see saab tulla vaid siis kui inimeste soovid ja tahtmised on nii väikesed, et nad enam ei kahjusta mitte kuidagi ei keskkonda ega teisi inimesi.
Kui järgi mõelda, siis see “imagine” ütleb teiste sõnadega seda Jeesuse repliiki, et “Jumala riik on teie seas”, st ärge hakake kuskilt mujalt otsima või ootama. Immanentne paradiis vs transtsendentne.
Selle jutu peale sobiks tsiteerida klassikuid ning edasi mõelda loetu üle ….>Uku Masing:
“Meie elu on muinasjutt, aga väga kurb muinasjutt. Inimene, kes ise pole kunagi käinud kaugel allikal, juhatab meile tee – ja kui me jõuame sinna, siis pole sääl allikat, vaid muda, ja kõnelev lind on ammu lennanud ära. Ja meie elu on nii lühikene, et me ei suuda enam üles leida teist allikat. Selle, mis meis endis oli, oleme kinni matnud ja hävitanud sel otstarbetul teekonnal!”
Inimene komistab vahel tõele, kuid enamasti tõuseb ta püsti ja läheb edasi. (W.Churcill)…