Hetkel pole mul ühtegi teemat, mis oleks minus piisavalt laagerdunud, et sellest saaks korraliku lõpetatud ja viimistletud sissekande. Nii teen jälle ühe sellise kuupäevaga defineeritud kirjutise, mil läbivat teemat nagu polegi.
Eelmisest sissekandest on märkamatult jälle nädal möödas. See aeg, kus ma võisin vabalt päevas lausa mitu kirjutist teha, on ilmselt lõplikult möödas. Pealegi, nagu paljude teistega, olen minagi otsapidi Facebooki siirdunud. Seal arutelu tekitada on mõnevõrra kergem, sest tihti piisab palju lühemast tekstist, vahel vaid ühest lausest või küsimusest.
Üldiselt on suur osa mu blogisissekannetest olnud siiski reageeringud, ehkki üsna läbimõeldud ja viimistletud reageeringud, aga hetkel nagu pole millelegi väga reageerida. Õigemini, kui ma millelegi reageerin, siis sellele roosade inglite fenomenile, mis mulle Facebooki jõudes sealt varsti vastu vaatas … sest jah, toona kui me e.’ga vaimlejate teemal väitlesime polnud ma tõeliselt roosasid vaimlejaid veel näinudki 
Üks lisateema, millest ma tegelikult tahan kirjutada kunagi pikemalt, on mehelikkuse positsioon newages, sest jah, kui ma vaatan neid inimesi, kellega ma läbi FB kokku puutun, torkab mulle silma jõulise mehelikkuse puudus. Sageli on isegi kujutelmad paradiisist ja tulevasest elust sellised, et mehel pole seal kohta (sellest ma rääkisin veidi juba eelmises sissekandes).
Seda teemat illustreerima paneks ma ühe loo, esitajalt, keda ma kunagi isegi nautisin, ent kes nüüd tekitab mul tõsiseid külmavärinaid, nimelt Dennis Quinnilt. See, mis selles laulus kõlab, on minu jaoks just see “kastreeritud mehelikkus”, mis newagega kipub kaasnema. Ma tean, et nüüd ma kaitsen patriarhaalseid rolle, aga sellise mehelikkusega, kust igasugune JÕUD on kadunud, ei haaku ma viimasel ajal tõesti enam mitte kuidagi.
Kusjuures, seda lugu kuulates on mul kogu aeg küsimus, kas naised tõesti tahaks endale koju sellist vaimselt kastreerit olevust, kes õrna ja väärizeva äälega kogu aeg sihukest armastuse juttu räägib 
