Olen just viimasel ajal endale üsna selgelt teadvustanud, et olen otsapidi kolme selgesti eristuva grupi koosseisus, kes vahel suudavad päris hästi omavahel läbi saada, ent kelle maailmanägemine ja hoiakud võivad vahel ka väga tõsiselt vastuollu sattuda. Esiteks olen ma tänu seksuaalsele orientatsiooniga ikkagi gayde maailmatunnetuses naha ja karvadega sees, teiseks olen ma tänu oma valitud ametile ja kujunemisteele väga tihedalt seotud spirituaalsete ja vaimsete ringkondadega ning viimaks tunnen sügavat hingesugulust ka loomeinimeste esteetikakeskse maailmavaatega, mistõttu kolmandat gruppi võiks nimetada “maailma läbi kunsti tajuvateks inimesteks” ehk neiks, kelle jaoks just ilu ja kultuur on kõige olulisemad. Kaks neist gruppidest – nimelt gay-mentaalsus ja kustikeskne maailmataju saavad tegelikult omavahel väga hästi läbi ja seda nii välismaailma kui minu sees, ent vaimsus on vist miski, mis oma olemislaadi tõttu üritab ainuvaldavaks saada ning seetõttu tekib just selle ideede grupiga nii sisemisi kui väliseid vastuolusid.

Viimaste ilmekaks näiteks oli üks vestlus üleeile õhtul, kus inimene, kes on juba aastaid aeg ajalt käinud Messengeris minult nõu küsimas ja vaimsetest asjadest vestlemas, tuli välja väitega: “Kõik homoseksuaalsed inimesed on tegelikult hingeta olevused ehk deemonid, kes on siia saadetud kauge vaenuliku tähesüsteemi poolt, et inimestelt nende hinge ära varastada”. Mul jäi selle peale muidugi suu lahti, sest enamast räägib too inimene vägagi roosat ja kõikearmastavat juttu ning nüüd korraga selline jõuline väide. Ma ei saanud muidugi torkamata jätta, et sellisel juhul on ka tema hing ohus, sest minuga ta ju suhtleb praegu. Sellele järgnes esialgu uskumatus: “see pole tõsi, see ei saa olla tõsi, homoseksuaalsel inimesel ei saa olla sellist vaimset taset nagu sinul” ja kiire väljalogimine messengerist sõnadega “Ma pean seda veidike seedima”.  Ehkki see on nüüd üsna äärmuslik näide, teavad selle blogi lugejad paari aasta tagust “Klaarika fenomeni”, mille üks väiteid oli üsna analoogne. Seega võivad need vastuolud erinevas kuues täiesti suvalisel ajal uuesti üles kerkida.

Oluline on aga see, et need vastuolud eksisteerivad ka minu enda sees. Kusjuures nüüd ongi oluline kuidas mina ise neisse suhtun. Mina olen üldiselt seisukohal, et hoolimata sellest, et tänu nende kolme ideestiku vastuoludele, on mul emotsionaalseid pingeid palju enam ja hingerahu leida palju raskem, kui neil, keda on õnnistatud palju vähem vastuolulise loomusega, olen ma sellest hoolimata ikkagi õnnelik, et ma suudan kõik need kolm (vahel edukamalt ja vahem vähemedukamalt) endasse mahutada. Sest just nende erinevus ja teatav pinge nende vahel, on mind kõige enam arendanud ja ei lase tegelikult jääda ka puhkama sellisesse mõnusasse stagneerunud rahusse, kus kõik on ära seletatud ja küsimusi ning vastuolusid enam polegi. Mingis mõttes on just tänu neile vastuoludele mul tekkinud nii mõndagi inimest ärritav omadus, et ma näen paljudes ilusateks ja positiivseteks peetud asjades kohe ka nende vastukülge ning samas asjades, mis inimestes ebameeldivust ja vastikust tekitavad, neid positiivseid jooni, mida seal muidu ei märgatagi. Lihtsalt endast piisaval hulgal vastuolusid kandes, olen õppinud kõiges nägema ka mündi teist külge. Sest tõele au andes, ei ole olemas valgust ilma varjuta ning vastupidi.

Samas, ilmselt pole mul seda luksust, et ma saaks iial hõljuda eufooria tiibadel või olla pikalt sügavas hingerahus … sest need kolm osa minust tegutsevad pidevalt ja võitlevad positsioonide pärast. Aga samas on tänu sellele ka mõttetegevus väga aktiivne.

Paljud ehk näevad mind näiteks Facebookis suuresti kritiseerijana (mulle on seda isegi ette heidetud, et mis ma muudkui virisen ja kritiseerin, osalegu ma parem ühismeditatsioonis ja saagu nagu nemad kõik), ent siin ongi üks aspekt, mida ma enda loomuses rikastavaks pean. Iga ühene süsteem kipub üsna kiiresti muutuma enesekeskseks ning kaotab võime näha, et on ka teistsuguseid inimesi ja teistsuguseid võimalusi. Nii näen ma tegelikult newage “malbe dogmaatika” tekkimist ehk siis on põhimõtteid, mis on muutunud juba sama jäigaks kui vanades religioonides. Asju võetakse enesestmõistetavana ja ei nähtagi enam muud võimalust. Ma näen sageli neid asju “süsteemiväliselt” ja seda ma pean samuti pigem rikkuseks kui vaesuseks, sest mingis süsteemis täie naha ja karvadega sees olles me tihti näeme maailma vaid ühest vaatekohast. Hull on see, kui muid vaatekohti hakatakse pidama saatanlikeks või mittevaimseteks, mis on pea iga religiooni varjukülg. Endas mitme vastuolulise ideestiku omamine võimaldab aga näha kõike mitmest vaatepunktist ning nii vaadates neid saatanlikke, hävitavaid ja vigastavaid aspekte peaaegu et ei olegi.

Nii et hoolimata sellest, et oma halvematel hetkedel need eri ideede grupid minus endaski võitlevad ja takistavad hingerahu leidmist, olen ma ometi õnnelik kõigile oma vastuoludele, sest just tänu nendele oman ma üsna head vaatepunkti ja nad ei lase mul ühegi süsteemi sisse ära uppuda, nii et ma hakkaks maailma nägema vaid selle süsteemi siseselt vaatekohalt.