Enam-vähem selle sissekande kirjutamise ajal hakkab sügis. Mõne jaoks lemmikaastaaeg, teiste jaoks sünge ja tume aeg. Minul on sügise suhtes alati positiivsed tunded. Esiteks on sügisel alati temperatuur normaalne, s.t. ma ei pea maadlema ei +20st ülalpool oleva palavusega ega -10st allpool oleva külmaga. Hetkel on täpselt selline aeg, et toatemperatuur on normaalne (ca 15-16 kraadi) ilma et oleks pidanud sel aastal veel kordagi kaminasse tuld tegema. Isegi pidevalt vihmased ilmad on kuidagi palju rohkem mina kui suvine soojus, ehkki ma ei saa ütelda, et mul ka suve vastu midagi oleks. Kui nii võtta, siis ainus aastaaeg, mis mulle raskusi valmistab, on kevad, sest siis on talvised jõuvarud otsas ning mind vaevab kevadväsimus, millega sageli kaasneb ka kevadmasendus. Üldse on nii, et elu tärkamine tekitab minus masendust, samas hääbumine ja lehtede langemine on nagu midagi normaalset ja elementaarset. Kevades on otsekui mingi sundus “sa pead rohkem elama”, millele mina üsna jäärapäiselt vastan “Ma ei taha!” ;) Sügis on aga kuidagi väga ladna ja lõdvestav aeg.

Sügis on minu jaoks ka jazzi aeg. Selle juures on huvitav see, et selline eriti sügise muusika on minu jaoks bossa nova, mis pärineb ju kuumast Brasiiliast … ent selles muusikas on miski, mis asetab ta minu jaoks just kõige pimedamasse kuusse – novembrisse. Varane õhtupimedus ja küdeva kamina leegid – see on kontekst kuhu bossa nova mu meelest ideaalselt sobib. Varasügis on rohkem bebopi ja klassikalise jazzi aeg. Olen tänagi juba ühe plaadi Bill Evansit ära kuulanud.

Praegu on just selline hetk, kus päike tuli välja ning sügis avaldab oma kõige ilusamaid ja värviküllasemaid jooni. Ja see on hea, et sügise saabumise hetk on ilus. Ehk saab siis ka terve sügis olema eelkõige ilus. Rahunemist on sügis juba hinge toonud, sest sügise saabudes aeglustub paljude inimeste rütm ja kuna ma mingis mõttes alati seda teiste rütmi alateadvuses tajun, on mul hea olla, kui see on võimalikult aeglane.

Kaunist sügist teile!