Huvitav, ilmselt käivad asjad minu elus lainete või pendlina. Alles paari aasta eest ma pidasin elementaarseks olla väga avatud ja rääkida välja kõik – nii hea kui halb. Nüüd olen tasapisi jõudnud täpselt vastupidisele arusaamale: pole mõtet enda kohta midagi rääkida, isegi oma mõtteid pole vaja enam ilmale nii väga kuulutada, sest igasugune väljarääkimine seab sind nagunii mingite klatšimooride ja arvustajate silme alla. Midagi konstruktiivset sealt ei tule, otseselt küll vaenulikku ja ebameeldivat ka mitte, aga … kuna see ei anna midagi, siis on kõige kirjapanek lihtsalt energia tühja raiskamine.

Seetõttu on vanas mõttes blogimine end täiesti ammendanud, sest iga meie väljend, iga meie mõttetera, isegi abstraktne mõtisklus väljendab ikkagi meie olemust ja pole neil seal vaja teada, millised me oleme.

Umbes selline on viimase aja eluhoiak, selles on osa suhtlusskepsisest osa jälle kasvanud misantroopiast … aga ma ei pea seda ju põhjendama ega analüüsima, sest see jällegi avaks telgitaguseid liiga palju. Piisab ehk sellest, kui ma end sulgumise lihtsalt toimunud faktiks kuulutan.

Ilmselt ongi meil aegu, kus me võtame barjääre maha, sest tahame õhtu ja aegu, kus me neid barjääre jälle üles ehitame, sest tahame elada turvaliselt omas mugavas keskkonnas.