Täiega lummatud

Olen viimasel nädalal täiega sellest loost lummatud. Eile mängis see kordusrežiimil ligi pool tundi järjest.

6.dets

Jälle on siin poolteist kuud vahet viimase kirjutisega ja ega mul pole midagi muud ütelda. Ehk vaid rahustada neid, keda minu ootamatu kadumine nii Facebookist kui kõigist foorumitest, kus osalenud olen, veidi ehmatada võis. Sel on aga üsna lihtne põhjus.

Nimelt on mul tänasest jäänud veel 6 päeva järjekordse psühhiaatrikülastuse ja selle järel ka ADde kuurini. Kahjuks on tänases Eestis arstijärjekorrad kohutavalt pikad ja ma tegelikult tean, et see toimub ca 1 kuu hiljem kui oleks pidanud, sest juba novembri algusest on tegelikult olemine olnud juba allapoole igasugust arvestust, mida ma niipalju kui võimalik, olen tööl ja suhtlemises varjata püüdnud. Paari nädala eest aga jõudsin olukorda, kus tundsin, et enam ei suuda varjata ja et minu masendusel on ka teravad nurgad, siis olen end eemaldanud pea igalt poolt, kus ma osalesin – kuni paremate aegade saabumiseni.

Need, kes on mu varasemaid (siiski mitte psühhiaatrini läinud) augusolekuid blogist tähele pannut, ehk on märganud, et mingil hetkel jõuan ma olukorda, kus ma hakkan pea igas teises kommentaaris endale tehtud etteheiteid ja rünnakut nägema. Sedakorda on see seisund aga ülitugev ja ainus millega ma seda vaos hoian, on raudne loogika haare … ent emotsioonide pool jõuab esmalt haiget saada ja ka viha tunda, lihtsalt loogika sekkub selles hetkes, kus ma varem reageerinud ja väga mürgiselt ütelnud oleks. Hetkel ma sunnin end teisi mitte ründama, ent see tuleb väga ränga hinnaga, sest tihti on selline mittereageerima sundimine päädinud olukorraga, kus ma tunnen end sõna otseses mõttes nagu staatilist elektrit täis pinnana, mis lausa särtsub. Nii ei jäänud üle muud kui kuni rahustide mõjumahakkamiseni välistada ka kõik keskkonnad, kus ma inimeste mõtteavalduste, suhtlusviiside ja nõuannete otsa põrkun, eemaldudes väga sügavasse privaatsusesse ja omaetteolekusse. Ma olen isegi uudiste lugemise peaaegu lõpetanud, vältidest Delfit ja muid keskkondi ning vaadates vaid BBCd ja Euronewsi (sest Eestist pole nagunii peale vihastavate uudiste midagi oodata).

Mõnes mõttes on see infopaast ka väikseid tulemusi andnud, sest sel nädalal on mul juuksekarva võrra parem olla kui eelmisel nädalal … mil ma lõpuks paaris kohas ka sildu põletamas käisin.

Kliente pole ma nüüd enam poolteist nädalat vastu võtnud, sel nädalal lõpetan ka viimased koolitused ja seminarid ja siis 10 jaanuarini on täielik vabadus tööst … aga ma võtan endale ka õiguse lükata tagasi kõik soovid mulle midagi pihtide või nõu küsida – lihtsalt hetkel pole mul absoluutselt jõudu ei kuulata ega ka midagi ütelda. Mõnes mõttes ma olen otsekui karu, kes on oma koopasse keeranud ja ootab talveune saabumist – talveuneks on siis järjekordsed ADd ja rahustid.

Kusjuures, nagu mul selles seisundis ikka, on mulle endale antavate nõuannetega jälle see häda, et ma tajun neid mitte lihtsalt käskudena, vaid vastusvaidlemist mittesallivate KÄSKUDENA suure tähega ning siis võin reageerida vastavalt (sageli väga raevukalt).

Kas ma siia blogisse ka midagi kirjutan, seda ei tea … aga vähemalt olen endast märku andnud ja pole lõplikult ära kadunud.