Alphaville – Elevator (M.F. Version ’99)

Kahjuks ei ütelda, kas ma olen sellel elevaatoril tõusmas või laskumas.

Time is fleeting, you can’t stop time
Hearts are beating, cause there ain’t no time
Dial that number
Stories fly
See their faces, empty places
Uh, elevator
Time goes by

2. Aasta 2012 põhiülesanne

Deep Purple – Highway Star

Nii et kiirust, kiirust ja veelkord kiirust

3. Eneseteostus aastal 2012. Minu „mina“ 2012 aastal

Tribute to Def Leppard – Rock Brigade

Well, in the middle of the night
And the early morning light
You can hear them a million miles away
They’ll be bangin’ on their drums
Bangin’ on your door
Waving their flags telling you to score
Watch out for the rock brigade – rock brigade
Oh, no it’s the rock brigade – rock brigade
Look out for the rock brigade
Leading you away, away

Möllu ja rahutust!

4. Rahaasjad aastal 2012

Parliament – Up For the Down Stroke

Enamus selle loo sõnadest on
Get up for the down stroke
Everybody get up

5. Sugulased ja naabrid 2012 aastal

Secret Service – Angel on Wheels

(Ooh-ooh-ooh)
Oh-oh my angel on wheels
(Angel)
My little angel on wheels
(Ooh-ooh-ooh)
I get my rolling skates
(Angel)
And then we fly – roll on all eight
Angel

Ehk siis mingid rulluiskudel sugulased ja naabrid kargavad välja

6. Kodu aastal 2012

Roxy Music – Editions of You

Parajalt sürrealistlik lugu, järelikult saab kodu olema sama segamini kui praegu

7. Armastus aastal 2012

Dean Martin – Baby It’s Cold Outside”

8. Tervis aastal 2012

Led Zeppelin – Four Sticks

Ehk siis tervis on 4 pulka.

9 . Partnerlus aastal 2012

Y Cant Tori Read - On the Boundary

.Lausa piiripeal siis

10 . Võõrad rahad ja laenud, müstika ja seks aastal 2012

Tori Amos – Upside Down

Et siis kõik on pea alaspidi ja peapeal?

11. Reisid aastal 2012.

Cheap Trick – I Love You Honey But I Hate Your friends

Et siis reisid üksinda?

12. Karjäär, firma areng, uued kohustused aastal 2012

Pearl Jam – Black

Tõotab vist olevat üsna must.

13. Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2012

Lil’ Eddie -. Save a little Love

Jah, kommentaare pole vist vaja.

14. Saladused, aga ka protsessid minu alateadvuses, mida ise ei tunneta, aastal 2012

Mirrettes – He’s Alright With Me

Huvitav kes?. Alter ego?

15. Kuhu olen jõudnud aasta 2012 lõpuks

The Rumour – I Wanna Make You Very Happy

Et siis tahan teha kedagi õnnelikuks, tore tore.

Sihuke oli siis winampi prognoos minu 2012 aastaks.

Polegi väga hull.

Nimelt on mul tänasest jäänud veel 6 päeva järjekordse psühhiaatrikülastuse ja selle järel ka ADde kuurini. Kahjuks on tänases Eestis arstijärjekorrad kohutavalt pikad ja ma tegelikult tean, et see toimub ca 1 kuu hiljem kui oleks pidanud, sest juba novembri algusest on tegelikult olemine olnud juba allapoole igasugust arvestust, mida ma niipalju kui võimalik, olen tööl ja suhtlemises varjata püüdnud. Paari nädala eest aga jõudsin olukorda, kus tundsin, et enam ei suuda varjata ja et minu masendusel on ka teravad nurgad, siis olen end eemaldanud pea igalt poolt, kus ma osalesin – kuni paremate aegade saabumiseni.

Need, kes on mu varasemaid (siiski mitte psühhiaatrini läinud) augusolekuid blogist tähele pannut, ehk on märganud, et mingil hetkel jõuan ma olukorda, kus ma hakkan pea igas teises kommentaaris endale tehtud etteheiteid ja rünnakut nägema. Sedakorda on see seisund aga ülitugev ja ainus millega ma seda vaos hoian, on raudne loogika haare … ent emotsioonide pool jõuab esmalt haiget saada ja ka viha tunda, lihtsalt loogika sekkub selles hetkes, kus ma varem reageerinud ja väga mürgiselt ütelnud oleks. Hetkel ma sunnin end teisi mitte ründama, ent see tuleb väga ränga hinnaga, sest tihti on selline mittereageerima sundimine päädinud olukorraga, kus ma tunnen end sõna otseses mõttes nagu staatilist elektrit täis pinnana, mis lausa särtsub. Nii ei jäänud üle muud kui kuni rahustide mõjumahakkamiseni välistada ka kõik keskkonnad, kus ma inimeste mõtteavalduste, suhtlusviiside ja nõuannete otsa põrkun, eemaldudes väga sügavasse privaatsusesse ja omaetteolekusse. Ma olen isegi uudiste lugemise peaaegu lõpetanud, vältidest Delfit ja muid keskkondi ning vaadates vaid BBCd ja Euronewsi (sest Eestist pole nagunii peale vihastavate uudiste midagi oodata).

Mõnes mõttes on see infopaast ka väikseid tulemusi andnud, sest sel nädalal on mul juuksekarva võrra parem olla kui eelmisel nädalal … mil ma lõpuks paaris kohas ka sildu põletamas käisin.

Kliente pole ma nüüd enam poolteist nädalat vastu võtnud, sel nädalal lõpetan ka viimased koolitused ja seminarid ja siis 10 jaanuarini on täielik vabadus tööst … aga ma võtan endale ka õiguse lükata tagasi kõik soovid mulle midagi pihtide või nõu küsida – lihtsalt hetkel pole mul absoluutselt jõudu ei kuulata ega ka midagi ütelda. Mõnes mõttes ma olen otsekui karu, kes on oma koopasse keeranud ja ootab talveune saabumist – talveuneks on siis järjekordsed ADd ja rahustid.

Kusjuures, nagu mul selles seisundis ikka, on mulle endale antavate nõuannetega jälle see häda, et ma tajun neid mitte lihtsalt käskudena, vaid vastusvaidlemist mittesallivate KÄSKUDENA suure tähega ning siis võin reageerida vastavalt (sageli väga raevukalt).

Kas ma siia blogisse ka midagi kirjutan, seda ei tea … aga vähemalt olen endast märku andnud ja pole lõplikult ära kadunud.

Seetõttu on vanas mõttes blogimine end täiesti ammendanud, sest iga meie väljend, iga meie mõttetera, isegi abstraktne mõtisklus väljendab ikkagi meie olemust ja pole neil seal vaja teada, millised me oleme.

Umbes selline on viimase aja eluhoiak, selles on osa suhtlusskepsisest osa jälle kasvanud misantroopiast … aga ma ei pea seda ju põhjendama ega analüüsima, sest see jällegi avaks telgitaguseid liiga palju. Piisab ehk sellest, kui ma end sulgumise lihtsalt toimunud faktiks kuulutan.

Ilmselt ongi meil aegu, kus me võtame barjääre maha, sest tahame õhtu ja aegu, kus me neid barjääre jälle üles ehitame, sest tahame elada turvaliselt omas mugavas keskkonnas.

Kui panin märksõnade statistika viimase kuu peale, siis on inimesi huvitanud sellised asjad nagu “aktuaalne söömine ja joomine”, “kõrgem sotsioloogia leegion”(huvitav, kas sinna leegionisse saaks ka astuda), “hirm helistamise ees”, “freudi põhivajadused” (huvitav, millised vajadused freudil põhilised olid), “vähihaige inimene luksub”, “okasroosike pornofilm”.

Nagu ikka, on populaarsuse tipus armastuse ja seksiteemalised otsingud, mida tõestavad fraasid nagu “kuidas tunnete peale üheöösuhet”, “armastuse vastandsÕna”, “armastus ongi sõnatu minemine” . ”armastuse kerjamine”, kaudselt võib selle teemaga ka siduda fraasi “mees on teinud mulle ajupesu nüüd teen mina talle” ja kahtlemata tuleb siis liigitada ka otsing “eilne porno”.

Otsutakse abi ja nõu igaks elujuhtumiks, nagu näitavad sellised mõttekatked nagu “kaevelda tuleb osata”, “miks on muusika olemas”, “kust on pärit plus ja minus”.

Nii et inimeste kummalised otsingud kestavad edasi ja elavad blogistatistika lehekülgedele oma varjatut, aga sageli humoorikat elu.

Sügis on minu jaoks ka jazzi aeg. Selle juures on huvitav see, et selline eriti sügise muusika on minu jaoks bossa nova, mis pärineb ju kuumast Brasiiliast … ent selles muusikas on miski, mis asetab ta minu jaoks just kõige pimedamasse kuusse – novembrisse. Varane õhtupimedus ja küdeva kamina leegid – see on kontekst kuhu bossa nova mu meelest ideaalselt sobib. Varasügis on rohkem bebopi ja klassikalise jazzi aeg. Olen tänagi juba ühe plaadi Bill Evansit ära kuulanud.

Praegu on just selline hetk, kus päike tuli välja ning sügis avaldab oma kõige ilusamaid ja värviküllasemaid jooni. Ja see on hea, et sügise saabumise hetk on ilus. Ehk saab siis ka terve sügis olema eelkõige ilus. Rahunemist on sügis juba hinge toonud, sest sügise saabudes aeglustub paljude inimeste rütm ja kuna ma mingis mõttes alati seda teiste rütmi alateadvuses tajun, on mul hea olla, kui see on võimalikult aeglane.

Kaunist sügist teile!

Viimaste ilmekaks näiteks oli üks vestlus üleeile õhtul, kus inimene, kes on juba aastaid aeg ajalt käinud Messengeris minult nõu küsimas ja vaimsetest asjadest vestlemas, tuli välja väitega: “Kõik homoseksuaalsed inimesed on tegelikult hingeta olevused ehk deemonid, kes on siia saadetud kauge vaenuliku tähesüsteemi poolt, et inimestelt nende hinge ära varastada”. Mul jäi selle peale muidugi suu lahti, sest enamast räägib too inimene vägagi roosat ja kõikearmastavat juttu ning nüüd korraga selline jõuline väide. Ma ei saanud muidugi torkamata jätta, et sellisel juhul on ka tema hing ohus, sest minuga ta ju suhtleb praegu. Sellele järgnes esialgu uskumatus: “see pole tõsi, see ei saa olla tõsi, homoseksuaalsel inimesel ei saa olla sellist vaimset taset nagu sinul” ja kiire väljalogimine messengerist sõnadega “Ma pean seda veidike seedima”.  Ehkki see on nüüd üsna äärmuslik näide, teavad selle blogi lugejad paari aasta tagust “Klaarika fenomeni”, mille üks väiteid oli üsna analoogne. Seega võivad need vastuolud erinevas kuues täiesti suvalisel ajal uuesti üles kerkida.

Oluline on aga see, et need vastuolud eksisteerivad ka minu enda sees. Kusjuures nüüd ongi oluline kuidas mina ise neisse suhtun. Mina olen üldiselt seisukohal, et hoolimata sellest, et tänu nende kolme ideestiku vastuoludele, on mul emotsionaalseid pingeid palju enam ja hingerahu leida palju raskem, kui neil, keda on õnnistatud palju vähem vastuolulise loomusega, olen ma sellest hoolimata ikkagi õnnelik, et ma suudan kõik need kolm (vahel edukamalt ja vahem vähemedukamalt) endasse mahutada. Sest just nende erinevus ja teatav pinge nende vahel, on mind kõige enam arendanud ja ei lase tegelikult jääda ka puhkama sellisesse mõnusasse stagneerunud rahusse, kus kõik on ära seletatud ja küsimusi ning vastuolusid enam polegi. Mingis mõttes on just tänu neile vastuoludele mul tekkinud nii mõndagi inimest ärritav omadus, et ma näen paljudes ilusateks ja positiivseteks peetud asjades kohe ka nende vastukülge ning samas asjades, mis inimestes ebameeldivust ja vastikust tekitavad, neid positiivseid jooni, mida seal muidu ei märgatagi. Lihtsalt endast piisaval hulgal vastuolusid kandes, olen õppinud kõiges nägema ka mündi teist külge. Sest tõele au andes, ei ole olemas valgust ilma varjuta ning vastupidi.

Samas, ilmselt pole mul seda luksust, et ma saaks iial hõljuda eufooria tiibadel või olla pikalt sügavas hingerahus … sest need kolm osa minust tegutsevad pidevalt ja võitlevad positsioonide pärast. Aga samas on tänu sellele ka mõttetegevus väga aktiivne.

Paljud ehk näevad mind näiteks Facebookis suuresti kritiseerijana (mulle on seda isegi ette heidetud, et mis ma muudkui virisen ja kritiseerin, osalegu ma parem ühismeditatsioonis ja saagu nagu nemad kõik), ent siin ongi üks aspekt, mida ma enda loomuses rikastavaks pean. Iga ühene süsteem kipub üsna kiiresti muutuma enesekeskseks ning kaotab võime näha, et on ka teistsuguseid inimesi ja teistsuguseid võimalusi. Nii näen ma tegelikult newage “malbe dogmaatika” tekkimist ehk siis on põhimõtteid, mis on muutunud juba sama jäigaks kui vanades religioonides. Asju võetakse enesestmõistetavana ja ei nähtagi enam muud võimalust. Ma näen sageli neid asju “süsteemiväliselt” ja seda ma pean samuti pigem rikkuseks kui vaesuseks, sest mingis süsteemis täie naha ja karvadega sees olles me tihti näeme maailma vaid ühest vaatekohast. Hull on see, kui muid vaatekohti hakatakse pidama saatanlikeks või mittevaimseteks, mis on pea iga religiooni varjukülg. Endas mitme vastuolulise ideestiku omamine võimaldab aga näha kõike mitmest vaatepunktist ning nii vaadates neid saatanlikke, hävitavaid ja vigastavaid aspekte peaaegu et ei olegi.

Nii et hoolimata sellest, et oma halvematel hetkedel need eri ideede grupid minus endaski võitlevad ja takistavad hingerahu leidmist, olen ma ometi õnnelik kõigile oma vastuoludele, sest just tänu nendele oman ma üsna head vaatepunkti ja nad ei lase mul ühegi süsteemi sisse ära uppuda, nii et ma hakkaks maailma nägema vaid selle süsteemi siseselt vaatekohalt.

Eelmisest sissekandest on märkamatult jälle nädal möödas. See aeg, kus ma võisin vabalt päevas lausa mitu kirjutist teha, on ilmselt lõplikult möödas. Pealegi, nagu paljude teistega, olen minagi otsapidi Facebooki siirdunud. Seal arutelu tekitada on mõnevõrra kergem, sest tihti piisab palju lühemast tekstist, vahel vaid ühest lausest või küsimusest.

Üldiselt on suur osa mu blogisissekannetest olnud siiski reageeringud, ehkki üsna läbimõeldud ja viimistletud reageeringud, aga hetkel nagu pole millelegi väga reageerida. Õigemini, kui ma millelegi reageerin, siis sellele roosade inglite fenomenile, mis mulle Facebooki jõudes sealt varsti vastu vaatas … sest jah, toona kui me e.’ga vaimlejate teemal väitlesime polnud ma tõeliselt roosasid vaimlejaid veel näinudki

Üks lisateema, millest ma tegelikult tahan kirjutada kunagi pikemalt, on mehelikkuse positsioon newages, sest jah, kui ma vaatan neid inimesi, kellega ma läbi FB kokku puutun, torkab mulle silma jõulise mehelikkuse puudus. Sageli on isegi kujutelmad paradiisist ja tulevasest elust sellised, et mehel pole seal kohta (sellest ma rääkisin veidi juba eelmises sissekandes).

Seda teemat illustreerima paneks ma ühe loo, esitajalt, keda ma kunagi isegi nautisin, ent kes nüüd tekitab mul tõsiseid külmavärinaid, nimelt Dennis Quinnilt. See, mis selles laulus kõlab, on minu jaoks just see “kastreeritud mehelikkus”, mis newagega kipub kaasnema. Ma tean, et nüüd ma kaitsen patriarhaalseid rolle, aga sellise mehelikkusega, kust igasugune JÕUD on kadunud, ei haaku ma viimasel ajal tõesti enam mitte kuidagi.

Kusjuures, seda lugu kuulates on mul kogu aeg küsimus, kas naised tõesti tahaks endale koju sellist vaimselt kastreerit olevust, kes õrna ja väärizeva äälega kogu aeg sihukest armastuse juttu räägib

Nimelt tunnen, kuidas kõik, mida erinevad religioonid ja vaimsed õpetused pakuvad ning kuidas nad eesmärki kirjeldavad, on mulle täiesti mittemotiveeriv … igasugune paradiis, viies sagedus, igavene elu, buddhaväljad või mistahes muu kirjeldus kõrgemast olemisvormist on minu meelest miski, millest mina küll osa saada ei tahaks. Ausalt öeldes, on minu jaoks viimastel aastatel iga kuuga üha enam motivaatoriks saanud lihtlabane SURM. Et siis kui sa elad oma elu hästi, siis ongi selle eest auhinnaks tõeline SURM, et sa ei peaks enam mitte mingil kujul ega mitte mingis keskkonnas olemas olema.

Võimalik, et siin on tegemist inimeste kujutlusvõime piiratusega. Inimesed konstrueerivad mingi kujutelma, milline võiks ideaalelu välja näha ja siis projitseerivad selle paradiisile või “kõrgemale olemisvormile” … ainult et mulle tundub, et suure hulga inimeste unistused on väga erinevad kui minul. Sest muidu ei saaks ju olla võimalik see, et kõik need kirjeldused on nii igavad ja imalad.

Võimalik, et ma peaksingi hakkama konstrueerima ENDA ettekujutust, milline võiks olla paradiis . Minu paradiis oleks kindlasti võrreldes paljude kujutlusega pigem ülimeeleline ning mis kõige olulisem, täiesti vaba igasugusest Jumala kummardamisest, austamisest ja tema tahtele allumisest. Otse vastupidi – Paradiis saab olla vaid täiesti vaba tahe ilma mingite piiranguteta. Noh, ütleme siis nii, et kui me oleme keskkonnas, kus mitte midagi pole võimalik kahjustada ega hävitada, siis ei peaks ka piiramatu vaba tahte suhtes vastuväiteid olema … õigemini 1 piir tal siiski on – midagi ei saa hävitada. Ma pole küll kindel, kas sellises keskkonnas, kus on vaid üks võimatu asi – hävitamine, ei tekiks kohe uued ihad, mis on seotud just hävitamisega … aga noh, hetkel lihtsalt fantaseerides pole see tegelikult oluline. Kuna minu paradiis on eelkõige meeleline, kuulub sinna hulka ka ülim esteetika: muusika, kirjandus, kunst, gurmaanlus kui omaette rafineeritud kunstiliik, kõikvõimalikud seksuaalsed naudingud, millest me maa peal pole isegi kuulnud ja loomulikult ILMA maal sellega paratamatult kaasnevate tagajärgede: lasteta. Sest kus on prokreatiivsus, sinna hiilib sisse ka kannatus. Kõigile ematundeid ihkavatele naistele võiks olla eraldi paradiis, eelistatult võimalikult kaugel sellest kohast, kus mina asun. Seega on Paradiis minu jaoks eelkõige absoluutne piirideta meelelisus ja igasuguse moraali, alandlikkuse ja kummardamise puudumine.

Olete te kunagi näinud paradiisikirjeldust, mis sellele vastaks? Mingil määral ehk islamis. Enamasti pakutakse paradiisi pähe aga mingit roosat udu: see ongi olemisviis kus me oleme juba loomu poolest tasakaalukad ja vagurad, ei tahagi midagi muud ja muudkui hüüame halleluuja-halleluuja … (“otsekui lambakari, keda aedikus peetakse”). Ma saan täiesti aru, miks osad paganliku maailmavaate pooldajad leiavad, et suur hulk religioone ja egregoreid kasvatavad inimesi jumalolenditele söögiks … sest selline vaguruse ülistamine ju võib sellise mulje tõesti jätta.

Et olemasolevate religioonide paradiisi kirjeldused mulle ei sobi ja kõik see, millega sageli oma vaimset arengut motiveeritakse, on mulla absoluutselt mittemotiveeriv, siis ehk oleks õige üldse täiesti oma religioon konstrueerida , isegi kui see oleks vaid ühe uskuja – minu endaga. Enamiku praeguste vaimsete sihtide ja paradiisikirjelduste suhtes tunnen ma paratamatult: pigem juba olematus ja surm kui sihuke moraalne roosamanna.

Üldse on see suvi toonud minu jaoks esiplaanile teemad, mis on kergel kujul ka varem kummitanud, ent nüüd on need muutunud teravalt akuutseks. Nimelt, ma vajan vaheldust, ma olen väsinud ja tüdinud inimeste lugudest, eriti nende ühetaolisusest … tüdinud mulle tööl esitatavatest küsimustest “kas see Õige juba tuleb?” või “Kas ta ikka armastab mind?” või “Ega ta mind ei peta”. Jah, karjääriteemaliste küsimustega on palju lihtsam, sest seal on alati mingid erinevad nüansid, aga inimeste isiklik elu on sageli taandatav paarile küsimusele. Ma tunnen kiusatust küsida näiteks abikaasa truudusetuse kohta küsijate käest “Aga äkki te edasi elaksitegi kolmekesi – teie, teie abikaasa ja tema uus armastus” – selline küsimus tooks vähemalt elavust ja raputaks rutiinist lahti. Ometi ma ei küsi seda küsimust kunagi, sest pole tegelikult minu asi teistele šokiteraapiat teha.

Aga vaheldust vajan sellegipoolest. Just nende inimeste näol, kes ei tuleks minu juurde selliste “naise põhiteemadega” (mees, pere, lapsed). Ja suhtleks hetkel ka pigem kirjanduse, teaduse, kunsti, vähemal määral ka filosoofia teemadel (vähemal määral seetõttu, et ma pean siin silmas tegelikult ainult tõesti filosoofiat, mitte sellist “elutarka targutamist” nagu ma ise ka väga hästi oskan). Ühesõnaga ma tegelkult tean päris hästi, mida ma tahan ja mida ma ei taha, ainult suhtluskonna vahetamine ei ole just eriti kiire ega minu jaoks ka väga kerge protsess. Igasugusest newagest, religioonist ja ilusatest lausetest on mul hetkel kõriauguni, sest enamasti ongi need vaid mingi teatud inimgrupi mäng ja eneselohutus. Pealegi … kui mingi korralik kõigile kodanlase tingimustele vastav inimene tsiteerib Osho lauseid vabaarmastusest ja seiklusest … jäädes oma mulli sisse ja väites, et seda kõike mõeldaksegi vaimse seiklusena … tekitab see minus soovi võtta sisse ateismitablett . Rääkimata sellest, et kõike see inglipiltide ja muu roosamannaga kujutatud “uus ajastu” tekitab minus pigem soovi üldse olemata olla, kui sellega kaasa minna. Peeter Liiv kuulutab juba, et tuleb aeg, kus vähesed saavad paradiisi ja enamik lähevad põrgu. Vaat mina eelistangi põrgut, sest mingis õilmitsevate õilishingede paradiisis ma olla ei tahagi.

Tegelikult on sügise saabumisega mul jõudu juurde tulnud ja tegutsemistahe vähemalt osaliselt taastunud. Ja et olla ise võimeline senisest rohkem kultuuriloolistes diskussioonides osaleda, pean ka enda silmaringi laiendama, seega rohkem keerulist kirjandus ja vähem igasugu udu. Lugemus ongi viimastel aastatel kõvasti alla käinud, osaliselt ilmselt sellesama väsimuse tõttu. Seda nii koguse kui ka sisu poolest.

Lisaks olen otsustanud, et kui mu hetke tühjus ja väsimus üle ei lähe, siis otsin peale sügishooaja lõppu endale vähemalt ajutiselt (3-6 kuud) mingi teise ameti … igal juhul sellise, kus ma inimeste lugusid ja muresid kuulma ei pea. Sest vastasel korral olen ma lõpuks oluorras, kus läbipõlemine on saanud reaalsuseks ja ma lihtsalt ei suuda oma praegust tööd edasi teha.

Ok, tuli selline veidi vinguv sissekanne, aga seisundikirjelduseks ja selle enda jaoks üleskirjutamiseks sobib päris hästi, seda enam, et viimastel aegadel olengi blogi kirjutanud ehk liigagi ebaisikulises ja abstraktses vormis. Eks näe, palju mul tekib ideid, mida siia edasi kirjutada.