Muusikaline testpostitus

Postitan siia proovi korras mõned oma praegused lemmikplaadid Spotify linkidena. Viimasel ajal kuulangi ma muusikat peamiselt Spotify, Rdio ja Deezeri kaudu. Kõigil neist kolmest on oma plussid, nii et pole ühestki neist loobuda suutnud.

Esimene lemmik on Händeli oratoorium “Samson” Karl Richeri dirigeerimisel. See plaat on püsinud lemmikute seas juba tollest ajast, mil ma selle vinüüli sõbralt regulaarselt laenasin.

Järgmine link pole üks plaat, vaid lausa suur kogumik, nimelt Bachi kantaadid Helmuth Rillingi dirigeerimisel. Tegu on ühega kolmest Bachi kogutud teoste väljaandest, mis ilmus firmalt Hännsler. Bach on minu muusikalistis ilmselt üks sagedamini kuulatud heliloojaid, eriti armastan just tema vokaalteoseid.

Popmuusikast panen siia täna ühe Spotify avastuse: kollektiivi nimega La Oreja de Van Gogh ning nende plaadi “El Viaje de Copperpot”


 

Ühiskonna jaoks või ühiskonna kiuste?

Vahel on nii, et kõige tobedamad vestlusteemad võivad anda mõtteainet mingi sootuks laiema teema üle. Eile sattusin Facebookis vaidlusesse Tarmo Urbi ühe mõtteavalduse teemal. Facebooki väitlus läks oma rada, ent öösel vahepeal üles ärgates tekkis mul mõtetes sellega seoses hoopis eraldi teema, mida ma nüüd siin arendan.

Kommentaatorid eeldasid (võimalik, et ka täiesti õigesti), et Urbi sõnavõttu saab pidada keskealise mehe kelkimiseks. Suurustamine on miski, mida me teeme, et kellelegi muljet avaldada, põhimõtteliselt üks selliseid tegevusi, mida sooritatakse ühiskonda või teisi silmas pidades. Kuid on ka teine võimalus: inimene oli siiras ning väljendas oma isiklikku seisukohta ühiskonna seisukohast või moraalsetest printsiipidest hoolimata. Põhimõtteliselt nii, et me kõik teeme osade asjade juures ilusa näo, aga ma ei pea enam seda nägu tegema, vaid ütlen välja nii, nagu mina tunnen.

Minu jaoks on neil suhtumistel oluline vahe. Suurustamine näitab seda, et inimene on ühiskonna küljes kinni, ta soovib ikka tagasisidest, heakskiitu, positiivset imagot; oma mõtete väljendamine ühiskonna suhtumisele vaatamata näitab aga tugevat isikut, kes ei hooli, mida grupp temast arvab, ning on valmis ka üldtunnustatust kokkulepete vastu minema, kui tema isiklik koodeks seda nõuab.

Tegelikult on siin isegi laiem teema. On hulk inimesi (ilmselt on need inimesed suures enamuses), kes usuvad, et inimene elabki ühiskonna, rahvuse või suguvõsa jaoks. Sellise mõtteviisi järgi oleme me kõik pidevalt kellelegi midagi võlgu ja peame kogu aeg pingutama, et ühiskonnal või grupil parem oleks. Minu meelest on selles hoiakus aga üks suur puudus.

Mistahes vaimne areng toimub ikkagi indiviidis, mitte ei arene ühiskond. Valgustuse saavutab indiviid, mitte ühiskond. Kauneid kunstiteoseid ja maailmamõtte pärle loob indiviid, mitte ühiskond. Isegi kristluses on pühak ikkagi üksikisik, mitte ühiskond. Ja hoolimata sellest, et kõik need kolm toovad lõppkokkuvõttes ühiskonnale ka kasu, sest arenenud, valgustunum isik on lõppkokkuvõttes ka ühiskonnale kasulikum, ei arene ükski inimene mitte ühiskonna vajadusi, vaid ikka oma isikliku eesmärki silmas pidades. Otse vastupidi, need inimesed, kes juba alguses väärtustavad ühiskonda ja leiavad, et nad peavad olema ühiskonna jaoks, jäävad tihti märkamatuteks etturiteks ja ei realiseeri oma tegelikku potentsiaali, sest areng saab toimuda vaid sisemiselt välisele. Ühiskonna vajaduste rahuldaja on aga orienteeritud välisele: teiste eeldustele ja ootustele vastamisele.
Muidugi, teema on mõnevõrra komplitseeritud, sest päris suur hulk neist, kes kõige kõvemini kisavad: “inimene peab elama ühiskonnale, kogukonnale ja rahvusele” on hoopis ülidominantsed isikud, kes loodavad kõigepealt oma huvisid ja vaateid ühiskonnale väga tugevalt peale suruda ning siis tolle ühiskonnale elamise üleskutse abil sundida kõiki oma tahtmist tegema. Sellised on näiteks suur osa meie rahvuslastest, kes väga täpselt arvavad teadvat, kuidas iga inimene peab elama, mõtlema ning isegi mille peale ta peab hardust või viha tundma. Aga see tüüp on antud juhul siiski kõrvalteema.

Kogu see “elada ühiskonna jaoks” või “areneda vajadusel ka ühiskonna kiuste” on tihti diskussioonides oluliseks veelahkmeks. Mina ise olen aastate jooksul üha rohkem tolle teise vaate suunas arenenud just seetõttu, et ühiskond tervikuna nagunii areneb üliaeglaselt ning me ei pea enda tempot sellepärast aeglustama, et suur hulk järgi ei jõua. Pealegi on sotsiaalsetes teemades liidetavate keskmine alati madalam kui need liidetavad üksikuna võetult. Massina oleme me kõik allapoole oma tegelikke võimeid, võimalusi ja kvaliteeti.

Veel paar aastat tagasi ma tegelesin ka siin blogis veel päris palju eneseõigustamisega, teemal miks ma ikka ei ole ja ei saa olla selline nagu rahvas. Nüüd tunnen, et ma isegi ei pea midagi põhjendama: olen selline nagu olen ja kui kellelegi ei meeldi, olgu nemad omaette. Minu arusaamade järgi on see suur samm edasi, sest areng tähendab siin järk-järgulist ühiskonna ehk ka karja (tean, et osad eelistavad seda sõna) harjumustest ja vaadetest eraldumist. Ja nii paradoksaalne kui see ka ei oleks, mida vähem ma ühiskonnast hoolin, seda enam saan ma talle tegelikult kasulik olla. Sest mul on aega arendada ennast, arendades ennast muutub aga inimene milleski palju kvaliteetsemaks ja efektiivsemaks. See võimaldab aga palju paremini täita neid kohustusi, mis inimesel on ühiskonna ees. Seega on minu järeldus selline: me ei pea olema ühiskonna jaoks, sest ühiskonna kiuste arenedes oleme me lõppkokkuvõttes sellesamale ühiskonnale palju kasulikumad.

Sallivusest … ja sallimatusest.

Ma olen siin sallivusest ka varem päris palju kirjutanud. Kirjutan ilmselt ka edaspidi. Sel korral aga alustan hoopis sellest, et tegelikult olen ma ise ka sallimatu, mõne asja suhtes isegi väga sallimatu. Küll aga võib minu sallimatust nimetada passiivseks sallimatuseks. 

Passiivse ja aktiivse sallimatuse teema ongi ehk antud hetkel minu jaoks kõige olulisem. Sest tõesti, kõige absoluutset sallimist ja aktsepteerimist pean ma võimatuks. Meil kõigil on väärtused ning maailmas on palju asju, mis nende väärtustega üldse kokku ei lähe. Seega on ka asju, mida me tegelikult ei salli ega talu. Samas võib nende asjade mittesallimine olla väga erinev: me võime olla väga agressiivsed “ma ei salli sinu käitumist/mõtteid/vaateid ja sa PEAD neid muutma” või siis me võime lihtsalt nentida “mul on raske sinu käitumist/vaateid taluda, järelikult ma pean olema sinust võimalikult kaugel”. Esimest ma nimetan aktiivseks sallimatuseks – sooviks ja taotluseks, et teised end muudaks. Teist aga passiivseks sallimatuseks – ma ei suuda neid taluda, ent sellegipoolest ei pea õigeks, et nood teisiti elavad või mõtlevad inimesed peaks oma eluviise või vaateid muutma.  Tegelikult nimetavad osad inimesed seda, mida mina siin passiivseks sallimatuseks nimetan, hoopistükkis sallivuseks, mina aga ei suuda vähemalt eneses seda küll sallivuseks nimetada, sest kui ma tunnen, et inimene või vaated mulle ei sobi, siis ei suuda ma ka neid sajaprotsendiliselt aktsepteerida. Kui ma puutun selliste vaadetega kokku oma töös, siis ma püüan maksimaalselt kliendi vaadetega samastuda, ehkki sellel on minu enda jaoks sageli üsna kurnav mõju. Aga olles sellises ametis nagu ma olen, pean ma kogu seansi olema inimese jaoks ja tema lainel.  Selle eest oma vabal ajal ei ole mingit pointi häälestada end inimestele, kellega ma ilmselgelt ei sobi. Seega ma eraldan end neist – mõnest vähem, teisest rohkem. Aktiivset sallimatust – soovi kedagi ümber kasvatada – täheldan endas üha vähem. Ainus, mille suhtes ma võin sellist sõjakat ja aktiivset sallimatust tunda, on teise poole aktiivse sallimatuse vastu … ehk siis kui keegi hakkab mulle ütlema, et ma peaksin olema teistsugune, võin ma selle soovituse või käsu peale üsna raevukalt reageerida, sest teine inimene on tunginud minu privaatruumi. Ilmselt samal põhjusel on minu poolt mittesallitud asjade nimekirjas eesotsas mistahes agressiivne misjon ja isegi siin ei pea ma silmas mitte teavitamist, vaid usku, et “kõik, kes ei ole meie religioonist, põlevad põrgus või saavad muud moodi karistatud”. 

Üldiselt näen ma XXI sajandi ühiskonda suuresti subkultuuride ühiskonnana. Jah, kaotajaks on tänapäeva ühiskonnas need, kes mingil põhjusel vajavad turvatundeks seda, et kogu rahvas oleks võimalikult ühtne, sest lääne tsivilisatsiooni areng on pigem selles suunas, et ühtne ollakse oma sõpruskonna, huvigrupi või aatekaaslaste ringis ning eri gruppide vahelised erinevused on üsna suured. Just selline ühiskond tagab korraga nii õlatunde kui selle, et individuaalseid eripärasid alla ei suruta. Muidugi, lugedes ajalugu, ma tegelikult küsin, kas pole see idee kogu ühiskonna ühtsusest üldse üks suur soovunelm, sest enne tänapäeva subkultuurikeskset ühiskonda valitses aastasadu seisuste- ja tsunftikeskne ühiskond, kus igal seisusel ja selle seisuse sees igal alagrupil olid oma huvid ja suheldi peamiselt seisuse ja grupi sees. Tänapäev on selles suhtes isegi demokraatlikum, et hoolimata sellest, et me kuulume eri subkultuuridesse võime me ometi omavahel suhelda neis küsimustes, milles meil on ühisosa ja milles me üksteisest aru saame. Seisuslikus ühiskonnas oli teise seisusega suhtlemine tihti alavääristav või isegi võimatu.  Seega kas üldse on kunagi olnud sellist täiesti ühtset rahvust või ühiskonda?

Seega, ma olen viimasel ajal end määratlenud pigem passiivselt sallimatu inimesena. Ma ei talu hulka asju: kõige esmalt muidugi labasust, mida ma mõistan kordades laiemana kui suurem osa inimesi; talupoeglikkust ja rõhutatud maalähedust; fanaatilisust; ugrimugrilikkust (see pole sugugi sama mis eestlus, ugrimugrilikkusena määratlen mina pigem maausulist uusprimitivismi – kõik tagasi elektrieelse ajastu elulaadi) ja veel paljut muudki. Samas on minu hoiak pigem: “tehke, elage, olge – ilmselt saate te sellest rõõmu ja rahuldust. Ärge ainult tahtke, et mina samamoodi mõtleks või samadest asjadest rõõmu tunneks”. Seal on ka minu sallimatuse piir ja ehk sealt läheb ka veelahe, kus ma võin kohati üsna tormiliselt reageerida. Mistahes väited: “kõik peavad …” või “Kõik mõtlevad nii …” või “tegelikult vajavad kõik inimesed …” on minu meelest alati valed, sest need panevad teisele pähe väitja mõtteid, soove ja unistusi ning seal on minu jaoks piir, sest sellise väitega tungitakse juba teise psüühilisse ruumi. Jah, me võime seda esitada ehk tingimuslikult “võimalik, et kõik inimesed tahavad …” aga sellisel juhul jätab see “võimalik, et …” piisavalt ruumi ka teistsugusele mõtlemisele, ent absoluutsed väited kõigi inimeste kohta on pea alati kellelegi mõtete pähe panemine. 

“Ela ise ja lase teistel elada” see on lause, millega ma oma sallivusejutu siin kokku võtaks. Otsige vähem ühtsust ja elage rohkem oma elu, sest mis asja on meil tegelikult teiste eludega, kui nad pole just meilt abi küsinud.

Kaplinskist ja Kunnusest ajendatult autismist ja suhetest!

Olen juba mitmendat päeva osalenud diskussioonis ühe Jaan Kaplinski väljaütlemise teemal, millest Mihkel Kunnus oma blogis on palju täpsemalt kirjutanud.

Ilmselt sundis mind reageerima seesama asi, mis Kunnusele silma jäi, teatud irratsionaalsus reageeringutes, mis mõtlemisvõime kinni lükkab ning mille tõttu tihti oponent ei vasta argumendile, vaid hoopis selle argumendi äärmuslaiendile, hüpates mitmetest vaheastmetest üle. Aga ma ei taha siin sugugi jätkata seda algset teemat. Pigem andis tõuke tänane areng, kus mängu toodi autism.

Ma ei tahaks siin isegi rääkida mitte autismist kitsa meditsiinilise diagnoosina, vaid pigem sellest, et mitte kõik inimesed ei loe teise seksuaalseid signaale nagu avatud raamatust. Selleks võib olla tegelikult rohkemgi põhjuseid kui üksnes autism. Mina ise näiteks üldiselt loen inimesi väga hästi, samas seksuaalseid signaale ei loe, see aga ei tuleneb sellest, et ma olen üldse seksuaalsuse tõrjunud siit elust välja – ehk siis, kui enamik inimesi näeb seksuaalsust elu osana, siis minu jaoks on ta midagi, mis on elust eraldi, noh, umbes nii, nagu puhkusereis, milleks sa pead leidma vaba aja, broneerima hotelli, uurima kohaliku raha kurssi  ja siis … saabub täielik argipäevast erinev aeg. Ja mille järel sa saabud oma argiellu ja mõtled, et see oligi unenägu – sedavõrd on see minu jaoks argisusest lahus. Kusjuures see eraldatus ei avaldu mitte üksnes minu enda kohta käivate signaalide mittenägemises (loomulikult ma eeldan, et mitte keegi pole minust huvitatud, sest mulle on nii olla turvalisem ja parem), vaid ka selles, et ma ei näe seda, kui minuga samas seltskonnas kaks inimest teineteist ihaldavad ka olukordades, kus see on pea kõigile ilmne. Lihtsalt minu jaoks on ka see teiste intiimsuse piir otsekui müüri taga. Seega mitte vaid autism, vaid sedalaadi moralistlik suhtumine seksuaalsusesse võib inimese signaalide lugemise võimet takistada.

Samas, paljud inimesed ei loe neid signaale ja tänapäeval pole enam ühtset etiketti, kohtingukultuuri ega muid toetavaid sotsiaalseid tavasid, mis varasematel sajanditel neid inimesi aitasid, kes ise signaale lugeda ei suuda. Me oleme siin tõelises turustiihias või evolutsioonikeerises, kus nõrgem hukkub (ehk siis jääb suhtest-seksist ilma) ning kultuurilised tavad ei aita teda enam. Mingis mõttes tundub siin meie vabadus ja liberaalsus ka miinusena või vähemasti ülekohtuna nende suhtes, kes signaalide lugemisel nõrgad, ent kõigi muude näitajate poolest igati asjalikud.

Teine aspekt, mida tegelikult veel tahaks rõhutada. Kogu see signaalide teema on palju irratsionaalsem, sest kuidas needsamad naised, kes üsna hüsteeriliselt reageerisid Kaplinski repliigile, suhtuvad tihti neisse meestesse, kes väga delikaatselt ja korrektselt reageerivad kõigile EI signaalidele? Tihti peetakse neid nohiklikeks, liiga korralikeks, paipoisteks ning ka neil pole tegelikult naiste seas edu. See ongi minu meelest kogu selle teema irratsionaalsus. Ka siinse blogi ajaloos on kusagil mitu teemat neist signaalidest ning kusagil suutis keegi avaldada minu jaoks naiseliku irratsionaalsuse tipu, mis kõlas umbes: “naised tahavadki, et neid vallutataks, ent see vallutamine peab olema just nii nagu naine tahab”. Selline kummaliselt passiiv-agressiivne ideaal olla domineeritud, ent domineeritud ikkagi nii, et tegelikult domineerib alluja. Aga kui korraga see soovitud domineerimine üle piiri läheb? Siin jätangi küsimärgi õhku.

Kolmas mõte. Ehk peaks me tõesti oma kultuuri mingis mõttes ringi tegema. Seda justnimelt selles mõttes, et too “mäng” pärineb ju ajast, mil mängul olid veel reeglid (etikett, moraalikombed). Vabaduse ajastule võiks oma tunnete ratsionaalne verbaalne väljendamine olla palju sobivam kui mäng, milles igal mängijal on oma kaardipakk ning siis ollakse õnnetud, miks keegi teine sellest pakist ja neist mängureeglitest aru ei saa. Mäng toimib väga hästi reglementeeritud ühiskonnas, kus see asendas otseütlemisi ja oli enesestmõistetav, kui mängureeglid on lastud vabaks, siis tuleb sõnu kasutada kasvõi nende reeglite selgeksrääkimiseks.

Igal juhul kuulub minu sümpaatia sellele leerile, kes eelistavad mitmetitõlgendatavale mängule selgeid sõnu. Seda enam, et ma olen veendunud, et me vastutame siiski ka signaalide eest, mida välja saadame. Siin ma ei saa jällegi muidugi rääkida teiste eest, aga kui mina saadan välja segase signaali ja teine mõistab seda valesti, siis OLEN mina siiski teinud vea ning pean leppima tagajärgedega (enamasti on selle tagajärjeks tüli, sõnelus, ajuti ka suhete katkemine). Keda ma siis peaks süüdistama? Teisi, et nad minust valesti aru said? Aga järelikult ma ei väljendunud siis piisavalt selgelt! Ja näiteks seksuaalsete signaalide puhul: kui te ei taha seksi või olete selles ebakindlad, siis on alati minu meelest kõige parem kiirata välja aseksuaalsust, eraldades end sellest teemast täielikult. Pärast seletama hakata, et “sa said valesti aru, ma saatsin signaali, aga tegelikult ei taha” oleks palju tülikam ja tooks mõlemale osapoolele hulga valu.

Olge ISE … aga ainult nii nagu on ISE korralikud inimesed.

Ikka ja jälle loen ma Facebookist üleskutseid järgida südame kutset, olla ISE ja teha seda mida süda ihaldab. Ja vaadates inimest, kes neid üleskutseid postitab, on mul sageli kiusatus temalt küsida, kas sa ise oled süvenenud sellesse, mida sa kirjutad? Mitte, et ma ISE olemist tauniks, otse vastupidi … aga kui seda postitab inimene, kelle kogu ülejäänud tekst on tabud ja “nii pole kombeks” ehk ka virisemine teiste ebaeetilisuse üle, kõlab see minu kõrvus veidi õõnsalt.

Delikaatse inimesena jätan ma temalt Facebookis küsimata, kas sa ütleksid “ole sina ise” ka näiteks inimesele, kellel on tungiv soov oma naine maha tappa; pedofiilile, kes ihaldab lapsi; või tulles mitte nii äärmusliku näite juurde: kas keegi neist ISE-olemisele üleskutsujatest suudaks seda ütelda ka oma abikaasale, kes mõlgutab parasjagu lahutuse ja uue kaasa juurde kolimise mõtteid? “Ole eelkõige sina ise” võib olla kahe teraga mõõk, sest meie ei pruugi tolle ISEks saanud inimese elus peale seda enam eksisteerida.

Aga sarnaselt paljude teiste ilusate, ent lähemal vaatlusel õõnsaks osutuvate loosungitega on selle süvenemata, lihtsalt ilusate sõnade pärast kirjutamine vaid tühi loosung. Tänapäeva “vaimsuses” ongi kohutavalt palju tühje loosungeid, ilusaid, ent seest kõledaid ja ebasõbralikke.

Sest vaadakem siiski ausalt ringi: paljudel inimestel pole võimalik olla nemad ISE, sest osal juhtudest on nad enesele võtnud kohustused, mis tuleb täita enne, kui nad saavad ISEks saamisega tegelema hakata (“pea meeles, sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud”), teise osa ISE võib aga olla selline, mis ühiskonda lihtsalt ei sobi.

Jah, meil kõigil on tõesti võimalus olla ISE üksinduses, aga mitte seda ei pea ju need ISEolemise apologeedid enamaltjaolt silmas.

Veelgi hullem on see, et tihti kaasneb sellega usk kõigi inimeste “Tegelikku Iseolemisse”. Ehk siis need loosungid ütlevad küll “ole ISE”, ent selle loosungi kirjutaja usub, et kõigi inimeste tõeline Ise on näiteks taimetoitlane, truu abieluinimene, vägivallatu või mida iganes keegi sinna juurde ei lisa.

Meie Ise on minu meelest aga palju komplitseeritum nähtus. Selles on nii jooni, mis meile meeldivad, kui jooni, mis meile ei meeldi. Selles on ka Loom – ablas, julm, kiimane, mõtlematu, instinktidele toetuv … Ma ei taha ütelda, et see oleks halb. Vastupidi, ma ei taha siin üldse otseste hea ja halva mõistetega apelleerida. Küll aga tundub mulle, et tihti kui me ütleme lause “ole sina ise!” teeme me seda automaatselt ja mõtlemata, sest nii lihtsalt öeldakse. Ehk siis jälle üks komme muude kommete hulgas.

Siinkohal võikski punkti panna … ma olen end siin välja elanud ega hakka kellegi reaalse loosungi all trollima. Lihtsalt vahel tundub, et neid loosungeid on meie elus kuradi palju saanud!

 

Halbadest raamatutest

Sedakorda ei taha ma sugugi hakata halbu raamatuid kiruma, vaid hoopis rääkida tõeliselt halbadest raamatutest, mida mulle lugeda meeldib. Tegu on nähtusega, mis sellisel kujul eksisteerib ainult saksakeelses keeleruumis – nimelt Heftroman nimelise žanriga. Heftroman ehk vihikromaan on eriti odava hinnaga järjeromaan (pidevalt järgneva tegevuse või läbiva peategelasega), mida müüakse kioskites ja raudteejaamades. Kõigis raamatutes on kiri, et raamatut ei tohi raamatukogudes laenutada. Formaadilt meenutab ta pigem ajakirja kui raamatut. Tegu on nii umbes 60-70 leheküljelise vihikuga. Selline formaat on ilmselt tekkinud just reisile kaasavõtmiseks, sest 60-70 lehekülge on võimalik sellise pikema rongisõiduga läbi lugeda ja enamasti rändab vihik peale läbilugemist kohe prügikasti. Vihikromaanil on palju erinevald alaliike, sealhulgas ka päris naljakaid, mis mind ei huvita, näiteks Arztroman (arstiromaan), Heimatroman (kodukoharomaan), viimase alaliik Bergroman (mägede romaan), kõikvõimalikud erinevad naistele orienteeritud sarjad jne.

Ma ise puutusin vihikromaanidega esimest korda kokku kusagil 80ndate keskel, mil neid müüdi (võrreldes Saksamaaga ikka väga kõrge hinnaga) kohalikus antikvariaadis, kust ma olen neid aja jooksul mingi hulga ostnud ja, nagu toona kombeks, mõne aja pärast jälle tagasi müünud. Umbes 25 vihikromaani on mul viimasest pundist jäänud ka tagasi müümata. Muidugi on mind huvitanud teosed hoopis teistest sarjadest, kui need, mida ma ülal üles loetlesin: kõige suurema koguse moodustasid odavad kriminaalromaanid ja maffiaromaanid (viimased tunduvad praegu väga naljakad). Sarjade nimed on näiteks “Franco Solo”, “Tatzeit Manhattan”, “Callgirl Krimi”, “Komissar X” jms. Kuna tänapäeval on meil piisav juurdepääs igat sorti kriminaalromaanidele, siis neid ei ole ma peale 90ndate keskpaika enam viitsinud üle lugeda. Nüüd aga hakkan ma jõudma teemade juurde miks ma üldse selle sissekande kirjutan.

Esiteks on saksakeelses keeleruumis ilmunud kõigi aegade pikim ulmesari: Perry Rhodan, mis ilmub kord nädalas juba septembrist 1961 (seega üle 50 aasta) ning mida on ilmunud üle 2600 osa.

Sarja romaanid on väga erineva kvaliteediga, ent ehkki on tegu ilmselgelt rämpsulmega, on seda ometi aeg-ajalt väga kosutav lugeda. Üks oluline põhjus miks ma loen sedalaadi kirjandust, on ka saksa keele oskuse elementaarsel tasemel hoidmise vajadus: no ei viitsi ma sellel eesmärgil hakata Geothet või Schillerit lugema (ehkki viimase saksakeelne teostevalik on riiulis täiesti olemas). Aga võtad kätte mingi vihiku, mille saad mõne tunniga läbi ja oled saanud naljaka elamuse ning taganud ka selle, et keeleoskus päris rooste ei lähe. Mõned “Perry Rhodani” osad on olnud tegelikult ka päris põnevad. Oluline on mitte otsida neist romaanidest midagi peale actioni ja tegevuse, sest ei karaktereid, keerulist psühholoogiat ega filosoofilist sisu neist ei leia. Allpool ka üks näide Perry Rhodani kaanekujundusest (see romaan on mul ka paberkujul olemas):

https://i0.wp.com/www.weltbild.ch/media/ab/2/049400844-perry-rhodan-556-der-sonnengigant-heftroman.jpg

Kunagi kaheksakümnendatel, mil ma need romaanid ostsin, äratasid nad tähelepanu just oma kaanekujundusega, sest taolisi romaane meil ju kaheksakümnendate nõukogudemaal ei ilmunud. Vahel harva on “Perry Rhodanit” aga naljakas ja meelt lahutav lugeda tänagi.

Kõige huvitavamaks žanriks nende saksa triviaalromaanide seas on minu jaoks aga hoopis nn. Gruselroman ehk õudusromaan. Kirjandusžanr, millest ma alati olen puudust tundnud ja mida minu maitse jaoks ka eesti keelde on liiga vähe tõlgitud, on igasugused üleloomulikust õudusest kõnelevad romaanid. Vaimud, deemonid, kummitused, saatanad (aga jumala eest mitte vampiirid!) on atmosfäär, mida ma otsin nii raamatutest kui filmidest. Sealjuures ei ole ka õudusfilme, kus minu jaoks oleks olemas see õige atmosfäär, eriti palju – neid tehti millalgi 60ndatel-70ndatel. See, mida ma otsin, on just klassikalise õudusloo atmosfäär, midagi taolist, mille esimene näide euroopa kirjanduses on ehk Horace Walpole romaan “The Castle of Otranto“. Filmidest ei tule ühtegi head näidet meelde, ainuke enam-vähem seda laadi film on olnud “Prince of Darkness“. Sissekannet üle lugedes tuli meelde veel hispaanlaste “Ratsutavate surnute öö”.

Ehk siis, ma olen viimastel päevadel lugenud mitmeid vihikromaane näiteks Gespenster-Krimi (Kummituskriminull) sarjast, viimasena näiteks “Der Rote Henker”:

https://i1.wp.com/www.gruselromane.de/gespenster-krimi/romane/gk056.jpg

Mõned näited veel sellistest raamatutest, mida ma armastan aeg-ajalt meelelahutuseks lugeda:

https://i1.wp.com/www.gruselromane.de/damona-king/romane/dk012.jpg

https://i0.wp.com/www.gruselromane.de/professor_zamorra/hoerspiele/pz03.jpg

Õudusromaanidega on see naljakas lugu, et just odavama otsa väga stereotüüpsetest õudukatest leian ma selle atmosfääri ja need koletised, mida ma sinna otsima olen läinud. Ma ei otsi originaalsust, ma ei otsi isegi otseselt õudust, sest ega need romaanid ei suuda nagunii piisavalt õudsad olla – lõpplahendus nagunii ette teada. See, mis loeb on atmosfäär: vana loss, pimedad käigud, salauksed, kääksuvad trepid, kummalised sahinad, ootamatult kustuv valgus … ja siis need olendid: deemonid, kuradikesed, saatanad, kummitused, skeletid, elavad surnud jne. Võiks ütelda, et ma ei lähe seda romaani lugedes mitte tegevust nautima, vaid soovin osa saada õhustikust. Klassikaline gooti romaan ja sellest hiljem välja kujunenud õudusžanrid ongi minu jaoks eelkõige miljööväärtuslikud nähtused. Ma saan lugemise ajal viibida atmosfääris ja kohas, kuhu ma muidu ehk vaid unedes haruharva satun, õhkkonnas, mis on mulle juba lapsest peale olnud põnev: noorena ehk õudusttekitav, praegu aga pigem adrenaliini ja esteetilist naudingut pakkuv. Kahju, et keegi pole loonud mingit kvaliteetromaani žanri, mille tegevus toimuks hämarates käikudes, salapärastes lossides, ootamatult avanevates salakäikudes jne. Muuseas, minu elu suurim lossielamus on siiani ületamatult Ivangorodi linnus, mis 80nda alguses oli üsna restaureerimata, kuhu sai igale poole sisse ning kus oli käite ja kohti, kuhu sai sisse ronida omal riisikol, sest seal oli täiesti pime. Kahjuks ühtegi vaimu, kummitust, deemonit ega muud selletaolist seal kohata ei õnnestunud ja ilmselt on nendega kohtumine nauditav vaid kirjanduse või filmi vahendusel. Ometi on õudusžanri odavama otsa gootilik atmosfäär midagi sellist, mida ma just neist odavromaanidest ikka ja jälle otsima lähen.

Suhetest ja tegelikult ka muust

Täna tuletas blogi end ise meelde. Nimelt nägin unes, et vestlesin mingi neiuga, kes on mu blogi püsilugeja, ning ta teatas väga enesekindlalt: “Muidu on su blogi väga asjalik ning mõned mõtisklused lausa meisterlikud, aga vaat kui sa suhetest kirjutama hakkas, siis ei loe sind küll keegi ja jutt on ka jama”. Võtsin siis unenäo nõu kuulda ja kirjutan just suhetest. Too neiu unenäost andis selleks ka võtme, üteldes, et kui igasugused suheteteemad on ka psühholoogide sulest sageli puhas rumalus, sest pakutakse välja mingeid erilahendusi, sellal kui suhetes on vaid standardlahendused ning mudel peab olema võimalikult jäik. Ühesõnaga järgnes jutt klassikalisest XIX sajandi patriarhaalsest suhtemudelist XXI sajandi kastmes, kus on täpselt ette kirjutatud, et “mees käitub nii” ja “naine käitub nii” ning kõik suhte arenemise sammud on paika pandud. “Tarkade” inimeste häda pidi olema neiu meelest see, et nad kõik üritavad jalgratast leiutada, aga elus on kõik juba ammu leiutatud. Minu vastuväited, et on ka teistsuguseid – mittestandardseid inimesi, ei tundunud teda sugugi veenvat.

Täitsa huvitav, kust mul selline patriarhaalne-konservatiivne superego minus korraga välja kargas :). Igal juhul see “kõigeks on olemas juba leiutatud mudel” on ühtepidi õige, teisiti vaadeldes aga ei tööta kohe üldse. Ma isegi ei tea, kes saavad selgetesse ja kõigile kehtivatesse reeglitesse uskumisest rohkem haiget, kas need, kes ise neisse reeglistesse ei mahu, või hoopis need, kes satuvad oma mudelist tulenevate eelduste juures nende peale, kes reeglitest ei hooli (ehk siis ka ei mahu neisse)? Klientide seas on ilmselt rohkem viimaseid, sõprade seas jälle pigem esimesi. Enda puhul olen ma üllatusega avastanud, et mingites asjades olen ma palju enam traditsiooniliste mudelite järgi käituv, kui ma seni olen arvanud, lihtsalt seni pole mul olnud võimalusi oma arusaamu ka praktikas testida. See on aga omane mulle üldisemalt: ma võin võtta sõna mingite reeglite kohustuslikkuse vastu, ent see ei tähenda ilmtingimata, et ma neid reegleid eiraks – lihtsalt minu vastuhääl ei lähe mitte reeglitele kui sellistele, vaid sellele, et neid nähakse kõikehõlmavate ja eranditult kõigi puhul kehtivatena. Ma ei pruugi sugugi ISE see erand olla, ent mul on piisavalt terav silm nägemaks, millised erandid võivad ette tulla ning kuidas reegli jäikus võib kannatusi põhjustada.

Seega, reegel on asi, mis on mõeldud inimese abistamiseks, ent inimene teeb sellest endale ebajumala. Nii pean nägema üsna sageli enda ees inimesi, kes mingi ebareeglipärase käitumisega kokku puutudes hüüavad nördinult “Kuidas üldse niimoodi saab käituda!” Kui ma vanasti armastasin ütelda, et elus ja suhetes reegleid ei ole, siis nüüd sõnastaks ma selle pigem nii, et reeglid on, ent kui need ei toimi, leiutage uued. Samas, inimene vist otsib reegleid ja kindlaid nõuandeid. Olen suhelnud vahepeal mitmes Facebooki grupis ning kõik seksuaalsuse ja suhete grupid kipuvad varem või hiljem mattuma teemadesse, mida võiks kokku võtta lausetega: “Kas nii on õige?” või “Kuidas on õige?” Inimesed otsivad mõttekaaslasi, sarnaselt käitujaid, otsivad heakskiitu, otsivad kinnitust, et on õieti käitunud, või hoopis hukkamõistu partnerile, kes pole käitunud nii, nagu “on õige”. Ja hoolimata sellest, et ma ülalpool mainisin, et minu meelest on reeglid siiski täiesti olemas, ei taha ma reeglitest tulenevat sugugi “õige-vale” vastanditepaari teemaga siduda. Sest ka ebareeglipärane on õige – just selle inimese jaoks, kes ise pole oma laadilt tavaline või reeglipärane.

Reeglid ei pea ju olema üldse kõigile kehtivad ja üldinimlikud. Ka omavahel kokkulepitu võib olla paari jaoks reeglistik ja kokkulepitu võib olla kolmandate jaoks ka täiesti kummaline ja mõistetamatu.

Kui miski mind vahel veidi kurvaks teeb, siis ilmselt inimeste võimetus enda soove ja eelistusi kaardistada ning nende baasilt partneriga mõistliku kokkuleppeni jõuda. Kokkulepe eeldab ratsionaalsust, ent inimestel kipub suhete teemas mingil hetkel irratsionaalsus võimust võtma ning siis muutub kokku leppimine võimatuks. Loomulikult ei saa enam mingit mõistlikku kokkulepet või kompromissi teha, kui teine on solvunud, šokeeritud või leiab, et partneri käitumine on absoluutselt vastuvõetamatu. Või on koguni mängus superirratsionaalne “nii lihtsalt ei tehta” – ma mõtlen seda lauset siin sellise aju kinnikiilumise järgse hüüatusena, kus inimene korrutab seda järjest ning mitte mingid partneri argumendid ega tema tegude, motiivide või tunnete selgitused ei jõua talle kohale, sest “nii lihtsalt ei tehta”. See on omamoodi irratsionaalne kaitserefleks, millega inimese ego üritab tõrjuda asju, millega ta kohaneda ei suuda … ent kas see ei teki paljudel liiga kiiresti?  Mulle tundub, et teineteist rahulikult ära kuulates ja avameelselt ka oma soovidest rääkides on sageli võimalik leida mõistlik kompromiss või koguni toimivad kokkulepped. Lihtsalt inimestes on palju tabusid ning kui partner kas oma käitumise või soovidega puudutab mõnda neist tabudest, järgneb sageli hüsteeriline ja täiesti irratsionaalne “nii lihtsalt ei tehta!”

Kui ma midagi sooviks inimestes rohkem näha, siis just oskust paljudest tabuteemadest rahulikult ja ratsionaalselt rääkida, end rahulikult analüüsida ja kaardistada ning kõige selle pealt just sellele suhtele sobivaid reegleid ja kokkuleppeid tuletada. Mitte, et “õiges suhtes käituvad kõik nii” või “tõeline armastus on vaid see, kui …“, millele järgneb mingi jäik väline reegel või arusaam, vaid et suudetaks rahulikult läbi kaaluda, mis on võimalik ja mis võimatu, ning leida võimaliku piires sobiv lahendus, tahtmata võimatut. Tundub lihtne, ent asjades, mille suhtes on ühiskonnas üsna jäigad reeglid, millede rikkumise eest järgneb sageli ka tähelepanuväärne hukkamõist, ei suuda paljud ületada hirmu ühiskonna ja hukkamõistu ees. Nii ongi “mõistlikke” suhteid ikka liiga vähe ja ma pean kuulma pidevalt olukordadest, kus A ja B on koos, ent nad ei otsi isegi mitte seda, mis neile mõlemale sobiks, vaid üritavad end allutada mudelile, mille on nende jaoks leiutanud X ja Y.

Teema tundub tegelikult üsna hõlmamatuna, tundub, et olen siin vaid kergelt küünega selle pealispinda kraapinud. Vaja oleks pigem raamat kirjutada (mida ma muidugi ei viitsi, sest selleks juba napib mul motivatsiooni).

Viimased kolm kuud on tegelikult ka mulle olnud heaks kooliks. Kui ma kartsin enne suhte alustamist seda, et äkki ma ei suuda kohaneda või olen liiga isekas, siis need pole probleemiks olnud, küll aga pean ütlema, et ma alles pean õppima teiste peale lootmist. Nimelt olen ju pidanud aastaid ise hakkama saama ning selle ajaga on kujunenud minus üsna tugev muster: “Ma saan loota vaid endale.” Nüüd, suhet alustanuna, ei ole see kuhugi kadunud, lihtsalt ma olen ISE’t kõvasti laiendanud ning kipun ajuti “üle vastutama”, oskamata ajuti lihtsalt teisele loota. Muud häda pole sel midagi, lihtsalt selline endalt ka teistele laiendatud vastutus kipub mingis mõttes mind emotsionaalselt läbi kärsatama, pealegi, tegelikult pole sel määral kõige enda peale ja endasse võtmine üldse ei ratsionaalne ega ka õige, sest sageli ma tegelikult saan loota teisele, lihtsalt ma pole veel harjunud ja seda ära õppinud.  Aga küll ma õpin.

Sõnade puhtusest

Üks teema, mis netisuhtluses ikka ja jälle esile kerkib, on asi, mida võiks nimetada mõistete puhtuseks. Ma ei leia selle jaoks paremat sõna. Ehk siis on mingi mõiste, mis evib mingit tähendust. Ent lisaks sellele tähendusele on igal vestluses osalejal oma aistingutest ja assotsiatsioonidest koosnev tähenduste hulk, sageli lausa tähenduste mägi, mistõttu ikka ja jälle jõuan ma olukorda, kus üksteisemõistmine on raskendatud, sest ehkki sõna ise tähendab konkreetset asja, on sellega seostuvad assotsiatsioonid erinevatel osapooltel täiesti erinevad. Ja see on kurb.

Vahel olen tundnud isegi vajadust kasutada mingit muud sõna, et vältida seda, et iga vestluses osaleja mõistab seda oma tähenduste hulga kontekstis. Üks enim eri tähenduste alla mattunud sõnu on näiteks “armastus”. Millist idealistlikku juttu küll selle sõna seletamiseks ja sellest rääkimiseks ei ole aetud. Ja iga sellise erineva tähenduste süsteemi liige omistab talle erinevaid nüansse. Just sel põhjusel ma olen hakanud otsima sellele sõnale palju vähem “saastatud” tähendusega sünonüüme, sest väga üldiste, kõigi poolt kasutavate ja paljusid eri kirjeldusi olevate mõistete tähendusväli on liialt mitmekülgne, et oma mõte õnnestuks edastada piisavalt konkreetselt ja selgelt.

Mingis mõttes on minust saanud üsna suur idealismi vastane, ehk ka selle tõttu, et olen idealismi lastehaiguse ise väga sügavalt läbi põdenud. Ma saan üha enam aru neist, kes leiavad, et idealismist on palju õigem sageli väliselt küünilise või halastamatuna tunduv selge pilk. Sest ma näen, kuidas ideaalid põhjustavad nende kandjatele pidevalt kannatusi. Kui palju on minu juures käinud inimesi, kes klammerduvad ideaalidesse, sest need annavad neile elulootuse, ent needsamad ideaalid võtavad neilt sageli ära ka nende lootuste praktilise väljundi. Lihtsalt, elus kohtame me ideaalset väga harva. Suhtumine: vaid ideaal või ei miski muu, on üllas, ent kehtib ehk vaid asjade puhul, mis on täielikult meist endist sõltuvad ja ka siis võime me sellega tõsiselt üle pingutada ning tulemuseks on madal enesehinnang, väärituse tunne ja sellest tulenev masendus.

Või võtame näiteks sõnad “teadlikkus” või “teadvustamine”. Minu jaoks väga olulised sõnad, ent oletame, et minu vastas on a) kommunist b) Osho jünger või c) Lilleorus oma õpetuse saanud inimene. Kõik nad kasutavad sõna “teadlikkus”, ent kõigi nende jaoks on see sõna selgelt oma vaadete ja õpetustega seotud. Minu arusaam sarnaneb kõige enam ehk Osho omale, ent minu “teadlikkus” on palju vähem südamega seotud kui Oshol. Ehk siis tšakrate keeles rääkides on minu arusaam teadlikkusest pigem selgelt 6. tšakra teema, mitte aga näiteks südametarkus, mida Osho sageli rõhutab.

Suur hulk netivaidlusi on tegelikult vaidlused nendesamade põhimõistete üle. Vaadake kasvõi kui palju on Facebookis armastusele pühendatud gruppe, kus inimesed otsivad vastuseid ja jagavad kogemusi.

Mu elukaaslane on sageli ütelnud, et mina suudan näha erinevusi, tema aga sarnasusi – ehk me seetõttu teineteist täiendamegi. Minu jaoks on üha olulisemaks saanud keele ja väljendumisviisi täpsus, mistõttu ka kirjutada on üha raskem, sest pidevalt on tunne, et ma peaks mingit sõna või mõistet kasutades seletama lahti terve hulga assotsiatsioone, mis minul selle sõnaga kaasnevad, et vältida seda, kuidas mingi täiesti võõra süsteemi inimene leiab sealt enda jaoks tähenduse, mida seal üldse ei olnud. Kui see on tema jaoks ülesehitav, siis on see täiesti OK, ent kui ta lööb end minu tekstide vastu ära, on see kurb.

Aga kas puhtad sõnad ja puhtad mõistad on üldse võimalikud? Või on sõnade mitmetähenduslikkus ja selle poolt loodud mõistmatuse udu inimeste vahel paratamatu? See on küsimus, mille üle on pead vaevanud minust sadu kordi suuremad mõtlejad ja rahuldavad vastust pole vist nemadki leidnud.

Pean lihtsalt väljendama vaimustust ka siin!

Ehkki 2012 pole veel sugugi lõppenud, on ometi üks asi, mille ma võin kindlalt selle aasta suurte plusside hulka. Selleks on nüüd ka Eestis kättesaadavate music streaming teenuste tekkimine. Ma olen sellel teemal ka juba varem kirjutanud, ent just 2012 on olnud aastaks, mil varem vaid soovitu on saanud ka tegelikkuseks, seda küll mitte toona mainitud Rhapsody näol (mida Eesti IP alt kasutada ei saa), ent selle eest olen avastanud lausa kolm muud teenust, mille regulaarne kasutaja ma nüüd olen.

Esimene neist teenustest on kõige suurem ja ilmselt ka kõige tuntum: nimelt Deezer. Seda on hakanud kasutama ka mitmed sõbrad, näiteks Arni. Deezeri juures on hämmastav see, kuidas ta on laienenud suurde osasse maailmast ilma erilise kärata. Mingitel andmetel on see Eesti territooriumil kättesaadav juba aasta algusest, ometi pole sellest meie meedias mitte sõnagi juttu olnud. Avastasin ma selle ka tegelikult pooljuhuslikult, hakates lihtsalt Jon Andersoni Facebooki lehel olevaid linke pealkirja all “Also on:” läbi klikkima. Ja kui meilgi palju meediakajastust leidnud Spotify saatis mind mu Eesti IP-aadressiga kukele, siis Deezer lasi kohe vormistada tasuta 14-päevase prooviaja ning selle lõppedes võttis ka minu raha Paypalist ilma probleemideta vastu. Deezer pakub erinevatel andmetel 18-20 miljonit pala, millest küll kõik ei ole Eesti territooriumil kuulatavad. Et aga tõesti on võimalik streamida terveid plaate ning ka omale erinevaid playliste koostada, on antud teenus minu jaoks täiesti ideaalne. Ma olen ju juba enne rõhutanud, et vaid 1/3 minu muusikakuulamisest kujutab endast olemasolevate lemmikute kuulamist ja 2/3 on pigem pidev avastamine. Et aga mitte sugugi kõike avastatut ei taha ma ei osta ega viitsi isegi alla laadida (kes viitsiks kõiki neid miljoneid palu enda arvutis pidada), siis on nende netist kuulamine ideaalne. Ja tegu pole ka mitte sellise kaootilise keskkonnaga, nagu Youtube, milles iga päev on eri lingid ning kunagi ei saa olla kindel, kas eilsed lood veel täna üleval.  Deezeris seevastu on enam-vähem garanteeritud, et kord sinna pandud plaat on seal püsivalt,

Just suur valik ongi selliste teenuste võlu minu jaoks, sest olen siin kuulanud näiteks Portugali või Tšehhi punki, Poola tänast poppi, aga ka selliste eksootiliste maade, nagu Hong-Kong või Korea esinejaid. Väga hea on muidugi just Euroopa pop- ja rockmuusika valik, eriti Prantsuse, Saksa, Itaalia … aga ka näiteks Soome esinejate esindatus. Vahepeal oli mul siin täielik Soome 50ndate aastate valsside ja tangode vaimustus. Ühesõnaga, seda, mida avastada ja kuulata, on tohutult.

Kui nüüd kõnelda Deezeri miinustest, siis on neid minu meelest 2: esiteks stiililt alamstiilile ja sealt veel järgmisele alamstiilile brausimise võimaluse puudumine ehk siis seal pole stiilid rangelt kategooriatesse ja alamstiilidesse jaotatud nagu mõnedes muudes sedalaadi teenustes. See on siiski pigem kosmeetiline viga. Palju olulisem viga on minu jaoks Deezeri otsingusüsteemi ja kogu ülesehituse klassikakaugus. Selleks, et mingit klassikateost leida, pead seda otsingus tihti otsima esmalt helilooja, siis interpreedi, siis dirigendi nimega ja mängima nende otsingusõnadega. Just sel põhjusel olen kõik leitu kohe ka erinevatesse playlistidesse pannud, sest nii on link vähemalt mu enda playlistis kindlalt tallel ja kergemini (ka stiili ja ajastu järgi) leitav. Ilmselgelt pole klassikakuulaja selle keskkonna peamine sihtgrupp. Klassika koha pealt on miinuseks muidugi ka kahe suure klassika kaubamärgi: Decca ja Deutsche Grammophoni salvestiste kättesaamatus meie riigis. Need on seal küll olemas, aga enamuses “not available for your country”.

Kõiges muus on aga Deezer minu jaoks ideaalne.

Et Deezeris puudus aga üks mu lemmikplaate: Schützi “Auferstehungshistorie” Dresdner Kreuzchor’i esituses, leidsin seda plaati otsides juba teise keskkonna, mis sedakorda on tõeline klassikafänni varaait. Nimelt peamiselt klassikalist muusikat müüv ja ka seda otse netist kuulata lubav Classicsonline. See on küll Deezerist märgatavalt väiksem, sisaldades ainult (!) veidi üle miljoni pala, ent tegu on peamiselt klassikale ja vähemal määral ka jazzile ja maailmamuusikale spetsialiseerunud saidiga. Ja kui vaadata kasvõi ainult sellel saidil esindatud plaadikompaniide nimekirja, saab minu vaimustus ilmselgeks. Antud sissekande kirjutamise ajal on ka kõlanud just sellelt saidilt Carl Philip Emmanuel Bachi teosed. Kuna tegu on klassikale spetsialiseerunud saidiga, on nad andmebaasi sisestanud kõik plaadiümbrisel mainitud muusikud, mis aitab otsida lauljat või interpreeti isegi siis kui ta esineb näiteks kõrvalrollis. Muidugi on see teenus minu poolt kasutatutest ka kõige kallim, minnes mul maksma 9,99 USD kuus (seega eurodes reaalne summa veidi kõigub).

Et aga sellest veel vähe olnuks, avastasin ma netist veel ühe teenuse, mis küll ametlikult peaks levima Prantsusmaal, ent mis lasi mind eesti aadressiga ilma probleemideta registreerida ja võttis ka minu eurod ilma mingi kobinata vastu: nimelt teenus nimega MusicMe. Selle saidi eelis minu jaoks ongi kahe suurima klassika-kaubamärgi: Decca ja Deutsche Grammophoni plaatide ja esinejate vaba kättesaadavus ka meie regioonis. Muuhulgas on seal väga hea valik näiteks Alfred Brendelit, Cecilia Bartolit või Itzhak Perlmani – võtsin lihtsalt kolm esimesena meelde tulnud suurt nime näideteks.

Kokkuvõttes kulutan ma keskmiselt 17-18 Eurot kuus, ent selle suhteliselt väikese summa eest on mul pidev juurdepääs minu jaoks täiesti ammendavale valikule kõikvõimalikust muusikast, mida hing iial võiks ihaldada.

Netist streamitava muusika teenus on peale kõige muu ka üks kiiremini arenevaid ja hetkel veel oma turuosa suurendavas faasis olevaid muusikateenuseid, nii et ma usun, et valik suureneb veelgi ning paraneb ka kvaliteet, sest hetkel on netist streamitaval muusikal üks tõsine miinus CDde ja ripitud muusikaga võrreldes: mitte ükski ülalmainitud teenustest ei ole veel lahendanud netist ilma loovaheliste pausideta mängimise küsimust, mistõttu ooperi või ka mõne sujuvate pausideta üleminekutega sümfoonilise teose puhul tuleb aeg-ajalt taluda paari-kolme sekundilist vaikust eri lugude vahel ja just ooperi puhul on see ajuti üsna häiriv. Samas ma usun, et varsti lahendatakse seegi probleem, sest kuuldavasti on Spotify selles juba teistest ette jõudnud.

Nii et tulles minu 2009 aasta autoriõiguste sissekande juurde tagasi – jõudsingi ära oodata !!!

 

 

Facebookist tagasi – uuesti blogima.

Kui ma umbes aasta tagasi blogimise katki jätsin, siis oli sellel kaks olulisemat põhjust. Esiteks olin ma end tõsiselt tühjaks kirjutanud ja tundus, et midagi uut mul ütelda ei ole. Teiseks, just tol perioodil oli Facebookis tõeliselt huvitav ning – tunnistades enese laiskust – sai seal tihti viie lausega alustada huvitavama diskussiooni kui blogis pika sissekandega.

Mingis mõttes on nüüd vastupidi. Facebook kui formaat on hakanud muutuma igavaks, üha sagedamini on päevi, mil seal midagi ei toimu ning lisaks olen just läbi Facebooki näinud tendentse Uue Ajastu mõttes, mis sunnivad mind mõtlema, ehk peaksin jälle suu palju rohkem lahti tegema, sest tunnen, et mul on jälle mida ütelda ning ma näen päris hästi ka neid võimalikke karisid, mida nood uued tendentsid põhjustada võivad.

Nii leidsingi endas jälle motivatsiooni hakata tasapisi uuesti blogimisega tegelema, sest teemad, mis hetkel hinge peal eeldavad palju pikemat lahtikirjutamist, kui Facebooki formaat seda võimaldab.

Aga ma nüüd kirjutan siin kahest otsesest ajendist, mis mind taas blogima said. Viimane (ehk siis see viimane piisk) saabus täna hommikul. Kuna Facebookis on mind leidnud üles hästi paljud newage järgijad (ükskõik kuidas nad oma maailmavaadet ka ise ei nimetaks), siis läbi nende nood ajendid ka minuni kanduvad.

Esimene aspekt, mis mind tegelikult juba ca poolteist viimast aastat on täiega jahmatanud, on see, kuidas newages on millalgi tekkinud tendents, mis faktiliselt samastab positiivse mõtlemise ja bipolaarse meeleoluhäire maniakaalse faasi. Kuna ma olen aastaid olnud seotud nii mõnegi meeleoluhäirete foorumi ja keskkonnaga, olen ma tavalisest rohkem puutunud kokku ka bipolaarsete inimestega nende maniakaalses faasis ning näen, kuidas pidev pilvedes hõljumine, maniakaalne energiahulk, ultrapositiivsus ja selle kõige juures täielik taipamatus ja mõistuse kontrolli puudumine on seda seisundit iseloomustavad tunnused. Ja suur on minu üllatus, kui ikka ja jälle samastatakse positiivne mõtlemine faktilise maniakaalsusega (ma ei häbene seda sõna ka välja ütelda): hõljuda ringi ilma mõistuse kontrollita mingis ülienergilises lakkamatu eufoorilise tegutsemise faasis, milles süda nagu peaks ära tundma mis ja milleks, ent mis tegelikult võrdub kaosega. Ja sarnaselt sellele, kuidas maniakaalsed bipolaarid väsitavad kohutavalt kõiki, kes nendega kokku puutuvad, kogevad ka end sellesse seisundisse viinud uue ajastu lapsed sedasama mõistmatust. Ainult et nemad lisavad kõigele sellele veel annuse agressiivsust väites, et teised ei mõista neid, sest nende energiad on nii madalad.

Või näiteks antud blogi, mille otsa ma komberdasin samuti Facebookis ning mille autor tundub ausalt üteldes tunnistavat vaid kaht meeleseisundit: depressiooni või lendlevat positiivsust. Andke andeks, aga mitte kumbki neist pole minu jaoks. Kuhu jääb teadlik tüüne rahu, kuhu jääb see seisund, milles me oleme piisavalt tasakaalus, et NÄHA? Sest ei eufoorias ega depressioonis ei näe me õieti … aga depressiooni kasuks (sellega korduvalt kokkupuutununa) pean ma ütlema, et see on selgelt valus seisund, mis ei võimalda meil seda idealiseerida, mistõttu seda on võimalik ka tüünelt analüüsida (vabandan nüüd nende ees, kes ehk on õppinud ka oma eufooriat läbi nägema ja analüüsima – mina seda laadi isikuid pole näinud). Sellest, kuidas need newage tädid suudavad ikka ja jälle suu täis võtta ning ütelda, et “mina tean mis on Tõeline Armastus” on juba eraldi sissekande teema … mainin vaid, et mulle meenutavad nad selles aspektis üha enam Hyacinth Bucket’it, mis omakorda on väga väga halb tendents viidates sellele, et newage hakkab üha enam väikekodanlikustuma.

Teine ajend uuesti blogima hakata tuleneb samuti Facebookist, ent on palju värskem. Tegu on nimelt tendentsiga, mida võiks nimetada primitivismiks. Selle tendentsi võtab imehästi kokku üks film, mille ma ühelt newage kogukonna lehelt leidsin (seal oli see just positiivseks näiteks).

Kes viitsib, see vaatab läbi, ent too arusaam: tsivilisatsioon on vale, loobume tehnikast, läheme metsa elama ja saame taas üheks loomadest, on minu meelest täiesti selgelt olemas. Kahtlemata on tegu tsivilisatsiooni ja kultuuri kriisi tunnusega, sest loosungid “Elagu ürgaeg”, ajavad vist meist enamikke naerma, ent ometi on seegi tendents suurenev. Primitivismi juurde tulen ilmselt ka järgmistes sissekannetes tagasi.

Ühesõnaga, ma tunnen, et newagele hakkavad tulema juurde halvas mõttes religiooni tunnused ja mis kõige hullem, üha enam näen, kuidas need liikumised kuulutavad teistsuguse olemise mittevaimseks, Armastada Mittesuutvaks, Negatiivseks jne. Kunagi väga sallivale ja tõesti igasuguseid nišše sisaldanud õpetusele on tekkinud dogmad, moraalsed käsud ning isegi uskumus, et enamus muu-usulisi hävivad, sest ei suuda tulla kaasa “Uuele Energiatasandile” (näiteks Peeter Liiv eeldab vist ca 80% hukkumist).

Kõik see, tänases postituses pigem negatiivselt kirjeldatu on sundinud mind otsima uut identiteeti, määratlema uuesti seda, mis on ideaal minu jaoks ning et mitte lõpetada negatiivsel noodil ja kriitikalainel üritan sõnastada ka enda CREDO: Kõige aluseks on võime Näha, tüünelt ja rahulikult – mitte ükski eufooria ega positiivne mõtlemine ei ole ülem Arusaamisest. Me ei pea eitama kultuuri, me ei pea eitama isegi neid liikumisi, mida ma ülal kirjeldasin (sest mind ei häiri nende juures mitte nende püüd oma ideaali poole vaid eksklusiivsus – väide, et see on Ainus viis, et vaid nii saab), me ei pea eitama tegelikult midagi, sest me saame kõike enda jaoks ära kasutada, kui me selle vaid enda jaoks õigesse konteksti paneme. Kuna inimesed on tohutult erinevad, ei saa olla, et kõigile sobiks “tagasi loodusesse ja lihtsusesse”, toortoitlus, monogaamia, eufooriline positiivsus, kultuur, rafineeritus … me võiks seda jada siin lõpmatuseni jätkata. Ent kõigil on asjad, mis just Neile sobivad.

Seega, ma tahan tagasi aega, mil newage oli ilma kindlate dogmade ja põhimõteteta eri suundade vikarkaar, kus need suunad üksteist aktsepteerides üksteise kõrval eksisteerisid. Ehk on see praegugi nii? Ehk on lihtsalt minu valim rikutud ning mulle lihtsalt jäävad silma “vaid positiivsus on õige”, “vaid lihtsus on õige”, “vaid mina tean, mis on Tõeline Armastus ja ma tunnen siiralt kaasa nendele, kes nii ei tunne” inimesed? Ma ei tea … loodetavasti edaspidi ma ei tegele kriitikaga vaid üritan sõnastada mulle tavapärases mõtiskluse vormis neid arusaamu, mis minus selle aastase vaikimisperioodi vältel on tekkinud.